Tassi polve kapuuts, 9 parimat meeste hommikumantlit, mida armastad terve päeva kanda
See oli esimene surm, mida ma nägin, ja nägin lähedalt — suures plaanis. Kuidagi ei tahtnud sellest paigast ära minna, ja ega jõudu ka polnud.
Olen sokiväel terrassil, söön karges hommikuõhus müslit ja tervitan ärkavat päikest.
Tassikomplekt VIDIVI Prisma
Aega jokutamiseks pole, pärast hommikusööki pakime asjad kokku ja jätame oma Airbnb peatuspaigaga hüvasti. Start on kell 7. Muretsen veidi oma põlve pärast, mis eelmise päeva palju lühemal ja kergemal matkal Vernal Fallsi juurde juba õrnalt tunda hakkas andma. Eilne matk oli edasi-tagasi 3 miili ligi 5 km ja m üsna järsku tõusu.
Rüüd endale valida võib olla keerulisem, kui arvate - või võib-olla ka mitte. Mõlemal juhul on siin mõned näpunäited, mida kaaluda, kui ostate endale igale vajadusele vastavat rüüd. Kanga tüüp Riie pole hommikumantli puhul kõik, kuid see on peaaegu kõik.
Autost välja astudes on õhk ootamatult külm. Auto termomeeter näitab 40°F ehk vaevalt plussis, 4 kraadi Celsiuse järgi.
Posted in lapsekandmineOstud by beritp Enne Jenni sündi arvasin ma pigem, et ei soeta ei kandekotti ega kandelina, aga kui mu pilku püüdis see imeilus Ergobaby organic kott, siis mõtlesin puhtalt edevusest ja nõrkusest ilusate asjade vastu, et no prooviks ikka ära. Muidugi ei saa kandekoti valikul lähtuda ainult selle välimusest — kõige olulisem on ikka see, et laps oleks seal sees õiges asendis nö konna asend ja et see kott ka kandjal siis mugav oleks.
Tõmbame kindad kätte ja kapuutsid pähe, paratamatult meenub Eesti, kus olla just eelmisel päeval esimene lumi maha sadanud. Üks siinne suurim puu, Grizzly Tassi polve kapuuts, arvatakse olevat a vanune. Siin on veel palju suuri ja jämedaid puid. Nii suuri, et ühe tüvesse tehti näiteks Kiirustame matkarajale. Selle tutvustuses on öeldud, et raja ühe otsa läbimiseks kulub tundi. Ja kui päike loojub viiest, peaks hiljemalt ühest tipus olema. Jõuame 10ks rajale, niisiis oleme enam-vähem graafikus.
Alustame Yosemite orust, kus õhk on veel jahedam kui sekvoiade juures.
Päike paistab, aga kuna oleme orus suurte mägede vahel, teda eriti ei näe. Tõotab tulla ilus ilm. Parkimistaskus on vaid paar autot lisaks meie omale.
Võrdluseks eilse päeva matka start, mille parkimisplats meenutas pigem Pärnu Endla esist parklat. Ajal, mil etendus käib. Täna tõotas tulla palju rahulikum matk. Pakime banaanid, vee ja paar energiabatooni kaasa ja hakkame sammuma. Alustuseks tuleb tihe siksakkide jada. Mõtlen põlvele kergendusega — tõus polegi tassi polve kapuuts järsk kui eile, tassi polve kapuuts kulgeb pigem ühtlasemalt.
Usun, et üles saan ikka, küsimus on ainult — millise ajaga. Peatume iga natukese aja tagant, et ilusate vaadete ettekäändel hinge tõmmata. Möödub tund. Alla vaadates tundub, et oleme juba üsna kõrgel.
Põlve otsas üles kirjutatud märkmed
Uhishaigus noortel tulevad mees ja naine, kes julgustavad aga edasi tõttama, sest üleval olla nii ilus!
Sööme banaani ja joome vett ja sammume aga edasi.
Ta pääseb õnnekombel blokaadiaja näljasurmast — puust transpordilennuk viib ta üle Laadoga — ning satub kaugele Siberisse, kus veedab kogu oma varase lapsepõlve. Pärast 9. Teadmata õieti, kus ta kodulinn Piiter täpselt asub, põgeneb peategelane lastekodust ja rändab ligi seitse aastat mööda raudteid, liikudes läbi kogu sõjajärgse Venemaa ning jõudes endalegi ootamatult Eestisse, kust ta pärast lastekodus ja koloonias viibimist viimaks koju saadetakse.
Lõpp läheb kiirelt. Varjuliste külgede peal tatsame paaris kohas isegi mööda lumist rada. Siiani mäe serval ja tihti siksakina kulgev rada viib lõpuks metsa sisse, kus on erkrohelise samblaga kaetud puud.
See on nagu soojendusauhind… … millele järgneb trofee. Päike paistab siin üleval nii mõnusalt ja soojalt. Teeme tunniajase pausi, enne kui tagasi suundume.
Tooted, mis võivad teile meeldida
Sööme viinamarju ja šokolaadi, teeme pilte, lihtsalt oleme ja naudime võimast vaadet. Mõtlen, et ei olnudki nii raske, olin valmistunud hullemaks ikkagi mu esimene selline mäkke ronimine, ei tea, mida oodata. Allaminnes panen telefonis Endomondo tööle, et huvi pärast teekond üle mõõta. Hiljem all näen, et puhtalt allaminekuga kulus üle kcal ja see oli tõusmise kõrval ikka lapsemäng. Kui alates stardist 6 h möödudes tagasi auto juurde jõuame, lähebki parasjagu pimedaks. Mõtleme kerge hirmuga neile, kes meile alla tulles alles vastu tulid ja ülesse teel olid.
Ja kõikidele karudele, kes siin elavad. Säärelihased on allatulemisest nõrgad ja puusaliigesed tahaksid õlitamist. Aga käidud!
Istumine pole juba ammu nii mõnus olnud. Rahulolevatena võtame suuna orust välja, koduteele jäävasse linnakesse nimega Mariposa.
Edasi algab uus teekond — 3-tunnine sõit tagasi koju, Redwood Citysse. Väsinud, aga õnnelik!