Kes palvetavad liigeste haigustes.

Kallid poisid, S v a usko re ®sodaepom võib mõjutada nee. Kui tegin midagi käsitööd, siis olid need ikka kaltsud ja narakad, mida pole kellelgi vaja. Isegi medalid ei puudunud.

Pereõde soovitas kardioloogi juurde minna, et tundub imelik. Uuriti südant, tehti südameuh jne, midagi ei leitud. Tol ajal oli midagi närvisüsteemiga ka lahti, elus esimest korda sain tunda paanikahooge ja närvid olid nii läbi ja ise ei tea üldse, et miks. Olid vist ka hallukad ja suur segadus peas. Sõimasin kes palvetavad liigeste haigustes meest ,kõik häiris.

Põhjust ei tea. Suisa lahutus oli päevakorral. Nüüd mõtlen, et mul pole aimugi, e tmis mul viga oli. Tekkisid järsku kohe kohe minestustunne, et kohe kaob pilt eest. Juba hommikul ärgates see tekkis. Läksin hirmuga emo-sse. Seal hakati kahtlustama kopsuarteri trombembooliat kogu selle loo peale. Selgus, et siiski ei ole, aga vere hüübivusega on natuke probleeme. Pandi diagnoosiks ortostaatiline hüpotensioon. Säärtevalud leebusid, aga siis hakkasid valutama põlved ja päris hullusti.

Edasi hakkasid valutama küünarliigesed ja ka üks käsi oli liigese kohalt paistes aegajalt. Edaspidi tuli ka hüppeliigeste, õlgade ja randmete valutamine.

Käisin tasulise reumatoloogi vastuvõtul, kes nägi ,et põlved väga ragisevad ja ,et leukotsüüdid on 3,2. Tegi saatekirja haiglasse uuringule.

Haiglas uuringul ei selgunud muud, kui, et uriinis oli natuke punaliblesid ja füsioterapeudi juures võimeldes selgus, et lihasnõrkus on ja suurte lihasgruppidega on midagi lahti. Soovitati minna neuroloogiasse haiglasse sisse uurima lihaseid. Seda pole veel jõudnud teha. Järgmisena hakkasid silmad kipitama, vett jooksma, punetama ja olid vahest ka paistes, valgust ega tuult ei talunud.

Silmaarstil selgus, et ühe silma rõhk on 23,7, teisel natuke normist kõrgem. Määras põletikuvastased silmatilgad, mida panen siiani igapäev. Vahepeal hakkas magu rohkem valutama magu haige tegelikult juba lapsest saati ja käisin gastroskoopias, kus siis ikkagi krooniline gastriit ja mu üllatuseks ka kaksteistsõrmiku põletik ja reflukshaigus.

Seoses maoga oli eelnevalt probleem ,et B12 oli kriitiliselt madal ja kahtlustati atroofilist gastriiti, mida siiski ei leitud.

Artroosi vandenõu

Sain B12 topeltannuse süste mitu kuud igal nädalal korra. Reumatoloogi juures olen jälgimisel ja näha on, et ta igati uurib ja üritab aru saada, et mis viga on.

Raynaud sündroomi diagnoosi ma siiski sain, sest nahk õhuke, vahepeal jalad ja käed nii külmetasid, seda ka toas ja sooja teki all, nahk sinakas ja laiguline aegajalt või punatäpiline ja diagnoos tuli valge sõrmeotsa pärast.

Globuliininäit on miskit. Jääb veel normi piiresse, aga siiski nagu kõrge. Nahk on käest ära. Aegajalt tekivad jube koledad põletikulised punnid. Tekivad enamasti pähe, kõrvade taha, seljale, rinnale, kaelale, näkku. Aru ma ei saa, et mis punnid need on, aga homme lähen nahaarstile. Reumatoloog arvas, et ehk psoriaatiline artriit mul, sest onul on psoriaas ja kahtlustas kes palvetavad liigeste haigustes ka spondüliiti, sest selg tihtipeale valutab.

Saatis mu lülisamba mrt-sse ,kus viimased 2 välistati, aga avastati kaelas diski prolaps ja munasarjas 4 cm suurune tsüst. Järgmisena tehti saatekiri neurokirurgi juurde. Seal soovitati blokaadi süst teha. Munasarja tsüstiga ei võeta midagi praegu ette, alles 8 kuu pärast tehakse uus uh, et mis seis sellega on. Naistearstile läksin selle murega, et vaagen valutab aegajalt.

Sellal pidi talumeeste käest hobust laenama, et natuke kartuleid ja köögivilja maha panna. Ja selle hobuse eest tuli siis heinaajal teisi aidata — küll niita ja loogu võtta. Algul oli meil vanaema ka, aga tema oli väga vana ja haige.

Mul tuli peaaegu üksinda õdede eest hoolitseda — nii palju kui mul sel ajal jõudu ja mõistust oli. Ka lehma pidin juba varakult lüpsma hakkama. Mäletan, et olin seitsme aastane kui ema äratas mind kella viiest lehma lüpsma. Esimesel kes palvetavad liigeste haigustes aitas veel ema, aga teised hommikud pidin juba üksinda hakkama saama. Ema pidi ju vara-vara tööle ruttama, et enne talupere ärkamist kohal olla. Oh kuidas nutsin mitugi korda lehma all. Piim ei tahtnud ju kuidagi lüpsikusse minna.

Ikka ta sirises küll suka peale, küll kleidi varukale, aga lüpstud ikkagi sai, sest nii oli kord ja seda pidi täitma. Ei jõua ju vanemad üksinda meid toita ja katta, tuleb ka endal raskustega võidelda.

Suvised päevad olid pikad ja päikeselised. Lõbus oli meil kolmekesi kodus hullata. Ka naabri Eedi oli meiega koos. Neljakesi oli mängimine veelgi lõbusam. Päev möödus ruttu, aga õhtul oli igavus ja ootus suur — millal tuleb ema? Ronisime siis keldri küljele. Kelder asus meil värava juures.

Selle küljelt paistis kaugele, kui ema metsast tulema hakkas. Ja kuidas vahtisime üksisilmi metsateele, kas juba ei paista ema valge rätt. Suvel on küll valged ööd, aga eha ajal on ikkagi nii palju videvik, et valge rätt üksinda kuulutas ema tulekut. Oh kuidas oli siis rõõm otsata kui ema tuli ja kummardas oma pea meile sülle. Ta oli kõik päeval leitud maasikad heinakaarelt üles korjanud ja endale juutesse pistnud, nii et õhtul pea aina punetas emal olid muidu kangesti mustad ja lokkis juuksed.

Isetervendamist takistavad müüdid meditsiinis | Remedyway blog

Küll oli siis hea meel. Ununes kõik raskus ja nukrus, mis päeval oli vaevanud.

Päevad läksid ja aastad möödusid. Varsti olime nii suured, et mul tuli juba kooli minna. Sel ajal algas koolipõlv 8 — 9 aastaselt. Uhkuse tundega alustasin kooliteed; uhkuse ja hea meele tundega, et nüüd saan vabaks nooremate hoidmisest, sest kes siis kooliskäijat enam tohib sundida pisemaid karjatama. Ja küllap teinekord said õed karistadagi, kui segasid mu koolitööd.

Mul oli siis enesesse palju usku.

Tahtsin nii väga koolis käia, sest õppimine meeldis mulle. Eriti meeldisid mulle joonistamine ja käsitöö. Ka loodusloo ja eesti keele tunnid olid mulle armsad. Kirjutasin salmikesi ja kirjandeid. Mul oli siis isegi väike unistus kord suureks ja targaks saada. Unistasin siis, et hakkan kirjanikuks.

Kuid see kõik jäi ainult lapsepõlve unistuseks. Kooliaastad möödusid.

Isa-ema teenisid vähe, vaevalt, et jätkus igapäevaseks toiduks. Tuli hakata ka tööd tegema, et isa-ema vähegi aidata. Pisaraid valades lahkusin vara kevadel kodust, et ise mõnd kopikat teenida. Möödas oli kuldne lapsepõlv. Mäletan, et nutsin kogu tee ja nutsin veel seal taluski, kuhu mind viidi väikesi lapsi karjatama.

Seal oli pooleteise-aastane väike tüdruk — hästi armas ja hea laps, ei nutnud ega jonninud ta kuigi palju. Vaatas oma suurte silmadega mulle otsa, kui mul pisarad voolasid, sest tema ei osanud ju veel aru saada, milleks mina nutsin. Suve pidasin vapralt vastu, sest raha oli ju tarvis.

Viimane Reformatsioon - Algus (2016) - TÄISPIKK FILM

Nõnda algaski mu ise teenimise ajajärk. Järgmistel aastatel läksin juba lehmi lüpsma ja mõnd kergemat põllutöödki õppima. Jah, möödas oli kuldne lapsepõli, möödas unistused suurest ja ilusast.

Kuid siiski oli ja tuli ilusat selleski ajajärgus. Tundsin siis end nii tugevana ja tahtejõulisena.

Erilised õppetunnid

Tervis oli käes ja meel rõõmus, täis ootusi ja lootusi. Siis ei aimanud veel, et mind ootab ees ränk ja raske haigus. Siis ei uskunud, et elu on nii tühine ja et olen nii abitu ja vilets. Siis oli mul unistus ilusast ja kaunist kodust. Teadsin ju, et lapsepõlvekodu jääb meile kitsaks, et tahes või tahtmata tuleb sellest kodust lahkuda ja rajada omale uus ja armas kodu.

Liigeste valu psühhosomaatika

Jah, unistasin ilusast ja armsast kodust. Ilusa kodu sain ma küll, aga armsaks pole ma suutnud teda omale teha! Isamaja oli mulle tõesti armas. Ta asus noore kasemetsa ääres. Kui ilusasti laulsid siin ööbikud ja paljud teised väikesed laululinnud! Kui ilusasti õitsesid ja lõhnasid siin kannikesed ja tuhanded teised lilled Ah kui armas oli see aeg! Unustamatud need suvised õhtud, kui olin vahest kodus isa-ema seltsis.

Leht 6 Kuulutused Veerg 1 — Linnaleht : [Tartu] 27 märts — DIGAR Eesti artiklid

Siis tundus, et elu on tõesti väga ilus. Aga ega ei saanud ju uneleda ainult ilusas. Tuli ikka teenida leiba ja riiet. Mäletan, et olin ühes talus 4 — 5 suve. Seegi oli ilus aeg. Pererahvas oli juba kõik koduseks saanud ja kõige suurem sõber mulle oli umbes minu vanune peretütar.

Minu tühja läinud elu

Oh kuidas me seltsis hullasime ja trallitasime. Riina oli ta nimi. Kes palvetavad liigeste haigustes ta oli lõbus ja vallatu! Seda naeru ja lusti oli nii palju, et tihti saime vanematelt inimestelt riieldagi, et mis te ometi alati lakerdate, aga kes sellest hoolis.

Naer tuli ikka vägise peale. Siis ei tundnud väsimust ega muret. Laupäeva õhtul hämarikus, peale päevatööd luuad-rehad käes, sai õu ja tänav puhtaks pühitud, toad puhtaks pestud ja lõhnavad kased metsast tuppa toodud.

Siis oli nii hea uinuda ja kehal väsimusest puhata lasta. Pühapäeva õhtud kulusid ikka kiigel ära. Mis sellest, et esmaspäeva hommikul juba kella neljast üles aeti ja õhtuti enne kella kahtteist magama ei saanud.

See oli ju noorus — noorus ilus aeg! Ka talvel sai pererahva rõõmust osa võtta. Sellal käidi hobustega kirikus. Siis tuli peremees uhke saani ja hobusega kirikust tulles meilt läbi, võeti mind peale ja viidi pühasid pidama suvisesse töökohta. See oli ikka Jõulu esimese või keskmise püha. Kui ilus oli see sõit. Hobune, kes suvel pidi rasket tööd tegema, oli nüüd puhanud ja end ilusaks siledaks söönud.

Uhke sõiduga traavis ta läbi pehme sahiseva lume. Meel oli siis nii rõõmus, süda helge ja soe. Jälle olid meil Riinaga lõbusad päevad. Kuid rõõm pole ju alaline. Tihti tulid ka muremõtted vaevama. Isa oli mul sellal juba mulda varisenud. Ema ja kahe õega olime neljakesi. Vend oli oma elu linna rajanud.

Isetervendamist takistavad müüdid meditsiinis

Isamaja jäi pisikeseks ja vanaks ning kõdunes. Oleks tarvis uuendust, kuid kuidas ma ka ei mõtelnud ja oma pead ei vaevanud, uue maja ehitamiseks meil jõudu ega mõistust ei jätkunud!

Teenitud rahast jätkus ainult riideks ja leivaks, sest paljuke siis sel ajal oli ühe naisinimese teenistus. Polnud ka kedagi, kes oleks head nõugi andnud. Olin siis ühes teises külas suviliseks. Peremehega oli alati see maja küsimus jutuks. Geene tuleb vaadelda kui võimaluste pakkujaid, valiku allikaid. Geenide aktiveerimist või blokeerimist võib läbi epigeneetiliste mehhanismide juhtida väliskeskkond, inimese toitumine, aktiivsus, mõtlemine. Juba on kindlaks tehtud, kes palvetavad liigeste haigustes geenid aktiveeruvad või blokeeritakse palvetamise, puudutuste, visualiseerimise, veendumuste jne tulemusel.

Isegi vanemate hoolitsus muudab lapse geenide aktiivsust. Lastel, kes on kasvanud probleemsetes perekondades, esineb palju sagedamini südame-veresoonkonnahaigusi, rasvumist, kopsuhaigusi, suhkruhaigust, hüpertooniat, sagedamini esineb isegi luumurdusid. Mitme põlvkonna jooksul uuritud perekondade eluviisi ja esinenud haiguste hoolikas analüüs näitas, et sellest, kuidas elasid esivanemad, kes palvetavad liigeste haigustes see, milline epigenoomika epigeneetilised märgid on lastel ja lastelastel, milline saab olema nende eluviis, füüsilised ja vaimsed võimed, milliseid haigusi nad hakkavad põdema jne.

Näited epigeneetika tegutsemisest Liblikas muneb muna, sellest areneb röövik, röövik moodustab nuku ja nukust tuleb välja jälle liblikas. Muna, röövik ja ja liblikas omasid ühte ja sama genoomi, kuid igas staadiumis töötavad ainult vajalikud geenid, aktiveeritud epigeneetiliselt. Ülemineku ühest staadiumist teise käivitavad välistingimused epigeneetiliste märkide panemise või äravõtmise teel.

Epigeneetika määrab ära, kes areneb välja mesilasema munast. Kui mesilased panevad kuppu vaklade kasvuks tavalist toitu, kasvab välja töömesilane. Kui mesilased lisavad toidule spetsiaalseid aineid ja suurendavad kuppu, siis kasvab välja uus Ühemunakaksikud on väliselt sarnased ja neil on ühesugused geenid, kuid elu jooksul haigestuvad nad epigeneetiliste tegurite mõjul erinevatesse haigustesse, seejuures ei haigestu nad sageli üldse neisse haigustesse, mille pärilikkuse kandjaks nad geneetiliselt on.

Kõige huvitavam, tähtsam ja suurepäraseid iseravimise võimalusi avav fakt on, et epigeneetilisi modifikatsioone võib inimene ise oma organismis elu jooksul kõrvaldada või uusi juurde lisada samade epigeneetiliste mehhanismide abigamuutes oma eluviisi, tegutsemist, mõtlemist, toitumist, võttes kasutusele vajalikke looduslikke toiduaineid. Meditsiin on teadusala, kuhu panustavad teadlased, arstid, tervendajad ja rahvameditsiin 7.