Sigade liigeste poletik.

Ülevaade Eestis ei ole viimase kümne aasta jooksul loomade seas brutselloosi leitud. Ennetamine Piima pastöriseerimine, toorjuustu kontrollimine haigustekitaja suhtes.

Brutselloos on krooniline nakkushaigus, mille tekkitajad on Brucella perekonda kuuluvad bakterid.

Mitmed sigalased, nagu aafrika tüügassiga Phacochoerus aethiopicuslaanesiga Hylochoerus meinertzhagenijõesiga Potamochoerus porcus ja pekaari sea liigid Tayassu tajacu ja Tayassu albirostris võivad olla nakkusekandjad ja toimida viiruse loodusliku reservuaarina, kuid põevad haigust asümptomaatiliselt.

Nakkuse levimine[ muuda muuda lähteteksti ] Sigalaste hulgas levib sigade Aafrika katku viirus otsese kontakti ja kõikide kehaeritiste kaudu. Teised loomaliigid ei ole katkule vastuvõtlikud.

Arvatakse, et sigade liigeste poletik levikule aitavad kaasa ka linnudkes on viirusega kokku puutunud ja siis näiteks toiduotsinguil seafarmi lennanud, ka inimesed ja seadmed, mis ei ole piisavalt desinfitseeritud.

Arvatakse, et viirus inimesi ei nakata, kuid inimesed, sarnaselt teiste loomadega, võivad sigade katku levitada. Nikolai Laanetu väidab, et nakkuse peamised levitajad ei ole inimesed, vaid metssigade korjustel toituvad linnud ja ka seal arenevad putukad, esmajoones porikärbsed on ohu allikaks selle taudi levikul.

Brutselloosne liigespõletik suurtes liigestes võib lõppeda nende jäigastumisega. Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Veres on tõusnud põletiku näidud. Põhiline diagnoosimine toimub mikroorganismi eraldamisel verest või haaratud kudedest.

Röntgenoloogiliselt iseloomustab brutselloosset liigespõletikku luuhõrenemine. Ravivõimalused Kasutatakse kombineeritud ravi antibiootikumidega – mitu ravimit korraga, et ei tekiks mikroorganismil võimet muutuda resistentseks ehk tundetuks ühe või teise ravimi suhtes.

Viiruse siirutajateks ja looduslikuks reservuaariks on pehme toesega puugidkes nakatuvad viirust kandvatel sigalastel parasiteerides. Sigalased võivad nakatuda viirust kandvate puukide hammustuse kaudu. Mitmed sigalased, nagu aafrika tüügassiga Phacochoerus aethiopicuslaanesiga Hylochoerus meinertzhagenijõesiga Potamochoerus porcus ja pekaari sea liigid Tayassu tajacu ja Tayassu albirostris võivad olla nakkusekandjad ja toimida viiruse loodusliku reservuaarina, kuid põevad haigust asümptomaatiliselt. Nakkuse levimine[ muuda muuda lähteteksti ] Sigalaste hulgas levib sigade Aafrika katku viirus otsese kontakti ja kõikide kehaeritiste kaudu. Teised loomaliigid ei ole katkule vastuvõtlikud.

Ägedatel juhtudel tuleb anda puhkust haaratud liigestele – voodirežiim. Prognoos Prognoos on hea adekvaatse ja õigeagse ravimise korral.

Viivitades võivad areneda suurte liigeste liikumatus ja haaratud organite luuüdi, maks, põrn, lümfisõlmed kahjustus. Riskifaktorid – Inimesed kes töötavad ohustatud piirkondades loomadega – lihapakkijad, kütid, veterinaarid, farmerid. Ennetamine Piima pastöriseerimine, toorjuustu kontrollimine haigustekitaja suhtes.

Inimesed kes tegelevad loomadega või loomalaipadega peavad kandma kaitseriideid ja vahendeid prillid, kindad. Vaktsineerida loomi ja haigestunud loomad elimineerida.

• Он пошел на звук и уткнулся в стеклянную дверь, за которой, судя по доносящемуся оттуда шуму и гвалту, происходило нечто вроде драки.
• Директор старался в такие дела не вмешиваться, и это делало его уязвимым, а Мидж постоянно нервничала по этому поводу.
•  Was willst du.

Kasutatud kirjandus: 1. Oxford textbook of rheumatology, sec. Maddison et al.

Oxford Medical Publications. Harrison’s Principles of internal medicine.

Isselbacher et al.