Teiste liigeste tratemaatiline artroos

Kas Sul on kalduvus oma jalgealust kriitika ja eneseaustuse puudumisega õõnestada? Arvatakse, et Boswellia suurendab keha paranemise protsessi, aidates samal ajal toetada normaalset liigeste ja lihaste tervist.

Mis on osteoartroos? Osteoartroos on kõige sagedasem liigesehaigus, sellel on degeneratiivne iseloom.

Vanusega suureneb selle haiguse tekkimise risk. Osteoartroosi korral tekib valu põlvedes, puusaliigestes, sõrmeliigestes ja alaseljas. Haiguse raskusaste on erinev: mõnel inimesel tekivad nõrgad sümptomid, teistel inimestel on osteoartroosi tõttu raske teha igapäevatoiminguid. Selles on lööke ja hõõrdumisi leevendavaid kõhrepindu ja liigest koos hoidvaid kudesid ning liigesesidemeid.

Liigest toetavad ka liigesele kinnitunud lihased ja kõõlused.

ARTROOS, OSTEOPOROOS, REUMATOIDARTRIIT – ja muud kroonilised liigeste ja luude haigused

Liigesevedelik aga toimib liigese määrdeainena. Iga viies inimene maailmas põeb mingit liigesehaigust nt osteartroosi e. Eestis kannatab mitmesuguste liigesehaiguste all inimest.

Luu- ja liigesehaigusi on palju ja ühel haigusel võib olla mitu erinevat vormi. Kogu Euroopas põeb kroonilist liigesepõletikku või muud luu- ja liigesehaigust üle miljoni igas vanuses inimese — see on suurim krooniliste haiguste all kannatavate inimeste rühm ühiskonnas. Reumaatiliste haiguste põdejad kannatavad valu käes, mis häirib nende igapäevast tegutsemist, seepärast avaldavad need haigused suurt mõju inimeste töövõimele.

Liigesevalu võib olla tingitud kõhre taandarengust või kroonilisest põletikust liigeses, aga valu võivad põhjustada ka ülekoormusest või traumadest tekkivad ajutised liigesekesta, kõõluste või lihaste paiksed põletikud.

Liigesepõletikud võivad tekkida ka haiguste nt düsbakterioos, ainevahetushäireülekaalu, liigse stressi või infektsioonide bakter, viirus, seen korral. Liigeste üheks suurimaks vaenlaseks on liigne suhkur — suhkrut, nisujahu ja rasva sisaldavad tooted nagu maiustused, saiaksesed, magustatud joogid jne. Sagedasemad liigeste ja luude haigused Liigeste ja luude haigusteks on näiteks: Behterevi tõbi jäigastav lülisambapõletik e.

Bursiit — selle haiguse korral on tegemist limapauna seina paksenemisega, suurenenud eritusega ja selle kogunemisega limapauna.

Sagedamini limapauna põletikud tekivad küünarnuki, põlveliigese ja kannakõõluse piirkonda. Haiguse tekkimise aluseks on trauma, krooniline ülekoormus või pidev mehhaaniline surve limapaunale näiteks töö põlvili asendis. Podagra — podagra on uraadikristallide kusihappe soolade kuhjumisest tingitud haigus, mis avaldub liigespõletikuna, liigeselähedaste teiste liigeste tratemaatiline artroos ning neerukividena.

Luupus — luupus on krooniline autoimmuunne haigus, mille puhul keha immuunsüsteem muutub hüperaktiivseks ja ründab normaalseid terveid kudesid. See tipneb põletiku, paistetuste ja kahjustustega liigestes, nahal, veres, südames ja kopsudes.

Osteo artroos ehk liigesekulumus on kõige sagedamini esinev liigesehaigus maailmas. Tegu on mittepõletikulise liigesehaigusega. Esinemissagedus suureneb vanusega ja haigestuvad rohkem naised. Liigeste kulumise korral kulub ja õheneb luude liigestuvaid pindasid kattev kõhr, kõhrealune luu aga kahjustub ja pakseneb. Kuna aga osteoartroosile lisandub sageli põletik, nimetatakse seda haigust ka osteoartriidiks — artriit tähendab liigesepõletikku.

Mõlemad mõisted — nii osteoartroos kui osteoartriit — viitavad samale degeneratiivsele liigeseprobleemile. Soodustavateks teguriteks loetakse liigeste ülekoormust raske füüsilise töö, liigse kehakaalu tõttuaga ka liigesekõhre nõrkust, ainevahetushäireid ja pärilikkust.

Reumatoidartriit — on põletikuline autoimmuunne haigus — polüartriit e hulgiliigesepõletik, mille korral haigestuvad paljud liigesed, harva ka erinevad siseorganid. Haigusest võivad olla haaratud ka liigeselähedased koed nagu limapaunad, kõõlustuped, lihased. Autoimmuunne põletik tekib liigesekapsli sisekestas sünooviumismis vahetult ümbritseb liigeseõõnt.

Seda liigesekapsli sisekesta põletikku nimetatakse sünoviidiks. Reumatoidartriit on krooniline haigus, mis kulgeb laineliselt, ägenemiste ja vaibumistega. Reumatoidartriidi puhul toimuvad muutused haige immuunsüsteemis, mis selle asemel, et võidelda haigusega, pöördub osalt oma organismi vastu, põhjustades autoimmuunse reaktsiooni. Kehavõõraste ainete teiste liigeste tratemaatiline artroos haigustekitajate — viiruste, bakterite jt äratundmise ja kõrvaldamisega tegeleb immuunsüsteem, kuid millegipärast on immuunsüsteem segaduses ja ei saa haigustekitajatega hakkama.

Tavameditsiin nimetab olukorda, kus immuunsüsteemi rakud asuvad ründama ja kahjustama keha enda rakke ja kudesid, autoimmuunhaiguseks. Juveniilne idiopaatiline artriit — reumatoidartriit ei ole ainult vanainimeste liigeshaigus, võib alata varasest lapseeast kuni kõrge vanuseni, sagedamini ndates eluaastates.

Kui liiges on ärritatud ja valulik, võib seda jahutada külmade mähistega. Rahunenud olekus on liigest parem soojendada. Tänapäeval on olemas ka ravimeid, mis aeglustavad liigeste kulumist. Üheks selliseks on glükoosamiin. Neid ravimeid võid küsida oma arstilt. Kui liigesekulumus algab noorelt ja paljudes liigestes, jõuab see elu jooksul põhjustada suuri vaevusi.

Liigeste endoproteesid tehisliigesed on peaaegu tervenisti kõrvaldanud osteoartroosist tingitud vaegurluse. Ulatuslikult levinud ja raskekujulise nahapsoriaasiga haigetest umbes pooltel on ka liigesepsoriaas. Meestel ja naistel on seda ühepalju. Psoriaasi põhjust ei teata.

Ei teata ka naha ja liigeste haigestumise seost. Psoriaasi haigestumist mõjutavad pärilikud, immunoloogilised ja keskkonnategurid.

Pärilik kalduvus haigestuda nahapsoriaasi on sama tugev kui psoriaatilise lülisambapõletiku korral, kuid jäsemeliigeste psoriaasi seos pärilikkusega on nõrgem. Mõned nakkushaigused võivad psoriaasi vallandada. Psoriaasi immunoloogilisi tagamaid tuntakse halvasti. Tavaliselt tekivad esmalt nahamuutused ja liigesevaevused lisanduvad aastate pärast. Kõige sagedam on põlve või mõne muu liigese turse, millele võib lisanduda jalakanna või Achilleuse kõõluse põletik, vahel ka terve sõrme või varba turse viinersõrm, viinervarvas.

On võimalik ka reumatoidartriidi-sarnane kõigi liigeste põletik. Kui haigel on pärilik lülisambapõletiku ohutegur HLA-B27, võib liigesepsoriaas areneda lülisambapõletikuks.

Kõige iseloomulikum on otsmiste sõrmelülivaheliigeste põletik nendel sõrmedel ja varvastel, mille küüntel on psoriaas. Mõnikord on psoriaatilist nahalöövet nii vähe, et haige ei ole sellest üldse teadlik.

Põletiku märgiks kiireneb sete ja tõuseb CRP, kuid veres puudub reumatoidfaktor. Siiski on põhjust tähele panna, et üks inimene st põeb üheaegselt nii psoriaasi kui reumatoidartriiti. Siis võib haige veres olla ka teiste liigeste tratemaatiline artroos.

Liigeste röntgenipiltidel nähakse umbes samasuguseid liigeseuurdeid erosioone nagu reumatoidartriidi puhul. Liigesepsoriaasile on iseloomulikud sõrmede ja varvaste otsmiste lülivaheliigeste suured kahjustused.

Enamlevinud luu- ja liigesehaigused «

RAVI Oluline on nahapsoriaasi õige ravi, sest koos nahalööbe paranemisega paranevad sageli ka liigesed. Päiksevalgus ravib nahapsoriaasi ja ühtlasi leevendab ka liigesevaevusi. Kerged liigesevalud ei vaja muud kui valuvaigistit. Kui liigesepsoriaas venib pikale, kasutatakse samu liigeseravimeid, mida ka reumatoidartriidi korral.

Enamlevinud luu- ja liigesehaigused

Liigeseravimid ei ägesta psoriaasi, välja arvatud mõnikord hüdroksüklorokiin Plaquenil. Metotreksaati on psoriaasi raviks kasutatud tunduvalt kauem kui liigesepõletike raviks. See ravib mitte ainult liigeseid, vaid ka nahapsoriaasi. Raske nahalööbe korral kasutatakse retinoide ja tsüklosporiini ning need leevendavad ka liigesevaevusi. Turses liigeseid võib ravida kortikosteroidisüstidega ning hävinud liigeseid saab teiste liigeste tratemaatiline artroos lõikustega nagu ka reumatoidartriidi puhul.

Mõnikord on psoriartriit siiski raske haigus ja võib tuua kaasa liigeste suured kahjustused või lülisamba jäigastumise. Luu hulk väheneb ja siseehitus laguneb. Selle tagajärjena võib luu hõlpsasti murduda. Luuhõresus on levinum vanainimestel, kellel vähenenud toimetulekuvõimest tingitud kukkumised suurendavad luumurdude ohtu.

Luumurrud sagenevad selgesti vanuse kasvades. Kuna üha rohkem inimesi elab kõrge eani, suureneb jätkuvalt hõresusmurdude sagedus. Osteoporoosi on sagedamini naistel kui meestel. Vananedes hakkavad siiski kõigil luud hõrenema. Kui emal on olnud hõresusmurd, on ka lapsel suurem osteoporoosirisk.

Suguhormoonide vähesus suurendab luuhõresuse ohtu. Kindel ohutegur on naistel ka lühike viljakusperiood kuupuhastused algavad hilja ja lõpevad vara. Luude hõrenemist soodustavad ka kõhn kehaehitus, vähene liikumine, D-vitamiini ja kaltsiumi vaegus, suitsetamine, rohke keedusoola kasutamine, imendumishäire soolestikus, reumatoidartriit ja mõned ravimid, näiteks prednisoloon ja epilepsiaravimid. Vaevused on tingitud luumurdudest. Hõresusmurrud on tavaliselt lülisambas, mille tõttu kehapikkus lüheneb ja selga tekib küür.

Kõige raskemaks mureks on siiski reieluukaela murrud, kuna need vajavad peaaegu alati lõikusravi.

Eestiski on reieluukaelamurdude sagedus suurenemas. Kui pikkus on lühenenud viis või enam sentimeetrit ja selg on küüru vajunud, on diagnoos peaaegu kindel ilma muude uuringuteta. Luukoe mineraalisisaldust mõõtvaid seadeldisi leidub mõnedes keskhaiglates ja tervisekeskustes. Saadud tulemust võrreldakse noorte täiskasvanute keskmise luutiheduse vastavate väärtustega. Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et luutiheduse vähenemine 2,5 standardhälvet alla noorte täiskasvanute keskmise tähendab naistel osteoporoosi standardhälve e standarddeviatsioon SD on statistika mõiste.

Meestel on piiriks, mis määrab valu susta alguse, kolm standardhälvet ja pidevalt steroidhormoone tarvitajatel poolteist standardhälvet. Ka tavalistelt luude röntgenipiltidelt võib hinnata osteoporoosi, kui see on kaugele arenenud. Lülisambamurrud on röntgenipiltidel hästi näha. Pikkade luude välimise kihi — plinkolluse — läbimõõdu mõõtmine on samuti hea, kuid töömahukas menetlus. Kandluus võib luutihedust mõõta ultraheliga.

RAVI Luuhõresuse ravi on aeganõudev, sest luu kasvab aeglaselt.

Ravi peetakse siiski põhjendatuks neil, kellel on hõresusmurd; kel luutihedus jätkuvalt langeb või kel on täheldatud eriti kiiret luuhõrenemist näiteks steroidravi tõttu.

Osteoporoosi ravisse kuulub ööpäevase D-vitamiini- ja kaltsiumivajaduse rahuldamine. Kaltsiumivajadus on umbes mg päevas; selle koguse saab kolmest klaasist piimast või hapupiimast keefirist.

05 Õlaliigese testimine

Ka juustu- ja kalatoidud on heaks kaltsiumiallikaks. D-vitamiini saab nii päiksevalgusest kui toidust. Kala ning väljas kasvanud seened on parimad D-vitamiini allikad. Viimastel aastatel on suurendatud vanuritele soovitatavat D-vitamiini ööpäevast annust, mis praegu on üle seitsmekümneaastastele ühikut päevas. Seda annust ei ole võimalik saada igapäevasest toidust, mistõttu vanuritele soovitatakse päevas lusikatäis kalamaksaõli või muid D-vitamiini sisaldavaid ravimeid.

Osteoporoosi ravimiseks on töötatud välja ravimid, mida peab tarvitama pikka aega. Need on ohutud, kuid suhteliselt kallid. On tähtis, et noored tüdrukud kasvataksid endale küllalt tihedad luud, millest vananedes on võimalik osa ilma luumurruohuta loovutada. Meetmed luuhõresuse ennetamiseks on järgmised:! Liigu korrapäraselt. Kõige mõjusam on luustikku koormav tegevus. Ära liialt kõhnu. Teiste liigeste tratemaatiline artroos luud on tugevamad. Ole väljas päikse käes, nii saad rohkem D-vitamiini.

Söö metsaseeni ja kala. Luude otsi takistab teineteise vastu hõõrumast tugev ja sile kõhr.

Kõhrepind koos liigesevõidega tagab liigutuste sujuvuse, aitab pehmendada liikumisega kaasnevaid põrutusi ning kõhr osaleb ka liigese ainevahetuses. Liigeseid ümbritseb tugev kapsel, mis hoiab koos ja kaitseb liigestuvaid luid ja kõhre, stabiliseerides niimoodi liigest.

Luud on omavahel ühendatud tugevate elastsete sidemete ehk ligamentidega.

Liigeseid ümbritsevad lihased, mis kinnituvad luule kõõluste abil. Lihased ei ole küll otseselt liigeste osad, kuid võimaldavad omavahel vastaspaaridena töötades liigestel liikuda, sirutuda ja painduda. Tugevad lihased aitavad kaasa liigeste toestamisele, kaitsmisele ja ka tõhusamale ainevahetusele. Mõistliku koormamise seadus Liigeste pideva mõistliku koormamisega toimub liigesekõhre kokkusurumine ja paisumine. Iga kokkusurumisega pumbatakse liigesest välja jääkaineid ning iga taaspaisumisega imetakse liigesesse vajalikku toitaineterikast liigesevedelikku.

Mida süstemaatilisem on seesugune liigeste mõistlik koormamine, seda parem on liigeste ainevahetus. Alakoormatud või ülekoormatud liiges võib jääda toitainete nappusesse ning kõhr kaotab oma sileduse, elastsuse ja tugevuse.

Probleemid ükskõik millistes liigesega seotud kehaliikmetes võivad põhjustada liigesevalu või muuta liigese liikuvust. Väga suurt koormust kannavad põlveliigesed, peamiseks kogu keha raskust toetavaks liigeseks on puusaliiges. Kõige liikuvam liiges on õlaliiges, mitmesuguseid igapäevatöid aitavad teha randmeliiges ja väikesed sõrmeliigesed.

Peamiselt nendes, suuremaid koormusi ja olulisemaid funktsioone täitvates liigestes avalduvad ka vaevused. Liigesevaevused võib jagada liigeste ülekoormamise tagajärgedeks, kulumisega kaasnevateks ja põletikulisteks. Nende kõikide oluline sümptom on valu.

Puhkust ja rahu Üleliigset või ühekülgset koormust liigestele põhjustavad kõige sagedamini raske füüsiline töö ja sportimine, lisaks valesti sooritatud liigutused ja ülekaal. Füüsilise ülekoormuse korral ei pruugi üldjuhul olla kahjustatud liiges ise, põletikust on haaratud liigesekapsel, kõõlused ja kõõluste kinnituskohad luudel.