Puhapaevased uhised loualuu paremal

Suurtel taludel oli mitukümmend hektarit maad. Kolmnurga nurkade summa on °.

Meie peal elavad meie omad saksad; teises otsas, kus keldrid, elavad võõrad saksad. Ema käib neid passimas. Ja see omalt poolt ei teinud õnnetule tütarlapsele vähimatki takistust temaga kõnelemises või tema lähedusse tulemises. Varsti läks ta ise kuuri nurga juurde ja lükkas lahtikangutatud lauaotsad eemale, et Tiina võiks vabamalt sisse ronida.

Oli kergem kuulata lapse unistusi jalgest, kui tallata peaajus tuikavaid mõtteid hiljutistest elamustest. Oli millegi pärast imeline hea kuulda usust jumalasse, sest temas kahtlemisest oli ta kuulnud juba küllalt. Kui nad ükskord jälle kahekesi nõnda vestlesid — see oli õhtu eel — tõusis vesikaarest kõuemürinaga must pilv, mida läbistasid aeg-ajalt vinkavonkalised piksesähvatused.

Päike pidi olema alles ülal kõrgel, aga ilm läks äkki pimedaks, nagu saabuks öö. Kogu linnale langes põnev vaikus. Pääsukesedki häälitsesid oma poegi toites nagu poole nokaga. Kõik ootasid nagu millegi ähvardava lähenemist. Tuul suri sootuks. Õhk oli kuum ja lämmatav, nagu hõõgaksid vanad laudseinadki rammestavat uima.

Indrek ja Tiina istusid mazi artrosi kate raviks värava kõrval nõnda, et võiks vaadelda lähenevaid piksevälgatusi ja siis tähele panna, kus ja millal algab kõuemürin.

Aga kuna see ikka suurema hooga lähenes, tikkus tütarlaps Indrekule aina ligemale. Kui müristab, poeme ikka tema juure. Aga kui Arnot ei ole, siis olgu ema, muidu ei või.

Ema ütleb küll, et tema ei karda, puhapaevased uhised loualuu paremal mina ei usu seda. Ta ainult ütleb nõnda meie pärast, sest meie Molliga kardame. Meie julgustamiseks ütleb ta. Kui meie tahame välgu eest voodi pugeda ja pead padja alla puhapaevased uhised loualuu paremal, kutsub ta meid ikka oma juure.

Aga miks ta ütleb nõnda, kui ta ei karda? Kardab ju, eks? Kas sina ei karda? Ja tead, miks ma teda nii väga kardan? Kardan, et lööb mu surnuks ja mul on vigased jalad. Oleks jalad juba terved, siis poleks sest ühti, las lööb surnuks; aga nüüd ei või, sest siis lähen ma taeva vigaste jalgadega, sellepärast. Las jumal teeb ennem jalad terveks, tulgu välk siis, tulgu või selsamal päeval, kui mu jalad terveks saavad.

Aga miks jumal meid nõnda välguga hirmutab, kui ta igakord ei löö? Ema ütleb, et meie patu pärast. On see õige? Enne kui Indrek jõudis vastata, sahistas esimene tuulepuhang puies ja kargas väravast sisse. Temaga ühes sähvatas välk, millele järgnes raksatus, mis põrutas esimesed harvad, jämedad vihmatibad taevast ründavast pilveservast.

Mis teed?

1. Liigesevalu koik teed
2. Kuidas eemaldada poletiku poletiku liigestele

Aga samal silmapilgul kostis naisterahva hääl, mis kutsus Tiinat. Tule ka siia vihmavarju, tema ei karda sugugi. Tule silmapilk, muidu saab ema kurjaks. Sina tule seniks siia. Lõppes viimaks sellega, et vanem õde ronis lauaotste vahelt, mida Indrek aitas postist eemale hoida, nooremale õele puhapaevased uhised loualuu paremal ja nõnda ootasid nad kolmekesi vihmavalingu lakkamist. Nõnda siis nihkusidki need kolm iga kõueraksatusega aina koomale, nagu tahaksid nemadki kõik korraga surra, kui pikne peaks tabama.

Aga vaevalt mõtles ükski neist praegusel silmapilgul surmast, vähemalt Indrek mitte. Tema mõtles sootuks midagi muud. Tema mõtles sellest, et seda neiut, kes tema kõrval istub õlekool, on ta varemaltki näinud.

Tema teab seda sellepärast, et selles neius on midagi, mis köitis tema tähelepanu esimesest silmapilgust saadik, nimelt — imelik vormide ümmarikkus. Ümmarikud mustad silmad, ümmarik nägu ja ümmarikud selle osadki — lõug, palged, otsaesine, isegi nagu nina, ümmarik pea ja kael, ümmarikud õlad, käsivarred, piht ja puusad. Ka kõnnak ja hääl oleksid nagu ümmarikud; Indrekule tundub see nõnda, kui ta tema liikumist näeb ja tema rääkimist kuuleb.

Tema ise ja ka temas endas nagu veereb kõik suure ümmarikkuse tõttu. Indrekule näib peaaegu imelikuna, et midagi nii ümmarikku püsib tema kõrval õlekool ja et ta ei veere kuhugi ära. Iseasi sellega, kes tema süles, sest see tundub kondisena ja nurgelisena, eriti need viletsad ja pikad jalad, mis ei taha kõndida. Indreku ümmarikkusenautimist segas naisterahva hädaline hääl, mis hakkas kostma läbi vihmapladina ja sahina.

Neiu tõusis seda kuuldes püsti ja läks kuuri tagumisesse nurka, kust püüdis hüüdvale häälele vastata. Varsti õnnestuski tal hüüdjat rahustada ja nõnda võis ta oma endisele paigale tagasi tulla, liiatigi kuna ju välk uuesti sähvatas ja raksatus halli taevaruumi läbis. Kaua pidid nad ootama vihma vähenemist.

Näis, nagu võiks tõepoolest enne õhtupimedus saabuda, kui raugeb sadu. Muidu ei näe. Ainult kui teiselt poolt uulitsat minnakse, siis paistab kõik.

Nõnda oleme õppinud möödaminejaid tundma jalgadest, saabastest, pükstest, mantlihõlmadest, kleitidest, kepist, vihmavarjust, kõnnakust, kuidas keegi jala maha paneb.

Sellest kõigest tunneme meie möödaminejaid. Esteks oli küll hirmus, sest kui papa alles elas, oli meil teine korter, mitte niisuke. Siis elasime teisel korral. Aga nüüd oleme juba harjunud ja on isegi väga huvitav. Näed jalgu ja katsud mõelda, misuke nägu neil võiks küll olla.

Vaatad saapaid ja katsud aimata, mis müts või kübar. Mõõdad silmaga säärte ja sammude pikkust ning ütled kohe: see on vist niisuke või niisuke.

Vahel lähvad jalad paari kaupa, siis vaatad, kas on nad noored või vanad. Kui vanad, siis las nad lähvad pealegi, sest kuhu need vanad jalad paari kaupa ikka lähvad. Aga kui noored, siis hakkad arutama, hakkad mõtlema ja võid nõnda kas või pool tundi mõelda, kuhu küll läksid need kaks paari noori jalgu. Paistab ju kohe, kas lähvad mees ja naine või amiseerijad, sest nende jalad astuvad hoopis teisiti. Ja kui siis vahel kostab veel naer või mõni sõna, siis teame kõik.

Aga teate, mind teevad inimeste jalad juba nukraks.

Indrek ei võinud midagi sinna parata, et ta veel kaua pidi sellest mõtlema, kuidas see tüdruk talle kurgu alla pugenud, nagu poevad kanapojad ema tiiva alla, ja kuidas ta pärast käed paludes tõstnud, kui tema avas akna, ronis aknalauale ja hüppas välja. Aga tüdruku esimene naeratus paar aastat tagasi võõrastemaja uksel, see oli ununud ja kustunud. Ehk kuigi ta veel tuligi meelde, siis näis see sootuks ükskõiksena, ja Indrek tundis, nagu oleks ilm jäänud seeläbi pisut vaesemaks.

Käivad ja käivad teised mõni aeg üheskoos, amiseerivad ja naeravad ja siis ei käi enam, lähevad üksinda. Vahel kaovad mõlemad paarid, ei lähe enam kunagi meie akna eest mööda ja siis mõtlen ma: kuhu nad küll on saanud? On nad läind teise uulitsasse, teise linna, kuhugi võõrale maale, võib-olla surnuaiale, nii et puhapaevased uhised loualuu paremal kunagi ei näe neid enam oma aknast. Eks ole see kurb? Ma nii ootasin, et ta läheks meie poolt peamine valu tsirroosi, tahtsin nii väga tema kingi ja sukki lähedalt näha, aga kunagi ei läind ta.

Kui ta tuleb Saksamaalt tagasi, ehk läheb ta siis. Tal tuli nüüd meelde, et ka Ramilda oli rääkinud millestki ümmarikust, aga millest just, seda ta enam ei mäletanud. Eks olnud? Kõik armastasid teda. Poisid olid nagu hullud tema järel. Ümmarik igavene, ümmarik igavene elu, ümmarik elu. Aga kuidas võis elu olla ümmarik, kui preili Maurus on Saksamaal ja tema istub nõnda siin? Elu peab olema vististi nurgeline. Mitte meile, vaid kellegile teisele ja meie kuuleme sellelt, nii et saame teada.

Aga juba siis, kui me polnud midagi kuulnud, ütles ema alati: Küll seda preili Maurust vist armastakse. Kust sina seda tead? Vaata, kuis ta kõnnib, kuis ta astub, ütleb ema. Keha nagu vedrude peal ja pea nii püsti.

Ei see muidu nii ole, kui ainult, et teda armastakse. Teate, mis mina siis tegin. Mina katsusin ka nõnda kõndida nagu preili Maurus, et kõik näeksid ja usuksid, et ka mind armastakse, aga ma ei saand nõnda, tänapäevani ei saa. On ikka küll, kui seda tihti ei tee.

Eraldi koha siinkirjutaja südames on aga alatiseks hõivanud kõik need autojuhid, kes arvavad, et tugevama õigus annab neile eeliseid märgistatud ülekäigurajal ning rohelise tulega teed ületava jalakäija ees siis, kui ka autojuhil peaks olema fooris pööret lubav roheline foorisignaal.

Teile mu kallid ajuhälvikud pühendan ma järgmised read. Ise olen siiani olnud õnnesärgis ning leidnud end alati suhteliselt edukalt turvalises spektris — üle jalgade pole sõidetud ning alla pole aetud. Küll aga olen praktiseerinud tagurpidikaugushüppeid ja suunatud sööste, puhapaevased uhised loualuu paremal vältida hullemaid tagajärgi.

Olen jõudnud järeldusele, et esimesel võimalusel viskun ma säärasele debiloidile, kes ei suuda vahet teha jalakäijal ja tühjal krõpsupakil, otse esiklaasi ning jätan tema roiskunud mällu templi igaveseks.

See võib lõppeda vigastuste või isegi surmaga, aga olen selleks valmis. Ma olen nõus ohverdama oma elu, et ühiskond saaks probleemist teadlikuks. Üks tühine inimelu on väga väike hind mida maksta ühiskondliku turvalisusetunde tõstmiseks ning avaliku debati algatamiseks. Ja kui see peakski olema minu elu, siis seda lihtsam — puhapaevased uhised loualuu paremal palju puudust tundjaid nagunii ei leidu, seega las minna.

Lõpetuseks sooviks ma öelda, et antud frustreerivalt utreeriv följeton on mõeldud tähelepanu juhtima ühiskonnas palju suuremat kahju külvavale fenomenile — ükskõiksele matslikusele. Me oleme oma sisimas aina lähemal täielikule individualiseeritud pohhuismile ning sellega kaasnevale ignorantsusele ümbritseva maailma olemasolu suhtes.

Ja kui see niimoodi jätkub, siis ehk ongi hea, et pandeemiad, katkud ja kliimakatastroofid üritavad meie koduplaneedile restarti teha. Seda on hädasti vaja!

Tõde ja õigus II/XXIV

Posted on. Maailma maad ja rahvad. Lääne-Euroopa, Kagu-Aasia, Vahemere-äärsed maad. Baffini maa 'teat. Arnhemi maa 'teat. Koloniaalikkest vabanenud, kolmanda maailma, blokivälised maad. Demokraatlik, okupeeritud, ikestatud maa. Ihkab näha kaugeid, eksootilisi, puhapaevased uhised loualuu paremal maid. Elab võõral maal võõra rahva hulgas. India on iidse kultuuriga maa. Norra on ta unelmate, unistuste maa. Ta saadeti ebasoovitava isikuna maalt välja.

Rahutusi oli kõikjal üle terve maa. Võõraid maid vallutama, anastama. Iga rahvas armastab oma maad. Vaenlane tungis meie maale. Ta on tuntud üle kogu maa. Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Tervitan sind siit maade ja merede tagant. Linnud lendavad sügisel soojale maale.

Sünnimaa on igaühele kallim kõigist teistest maadest. Norra on fjordide maa. Tuhande järve maa Soome kohta. Tõusva päikese maa Jaapani kohta. Ameerikat on nimetatud piiramatute võimaluste maaks. Tsaarivõimud saatsid vange külmale, tühjale maale 'Siberisse jm. Saarte elanikud käisid suurel maal 'mandril' tööd otsimas. Tal ei ole kindlat elupaika, vaid hulgub mööda maad ringi.

Pariis oli kõigile kunstijüngritele omamoodi tõotatud maa 'unistuste, ihalduste paik'. Sõitsime Palamuse, Vargamäe maile. Olime Mahtra, Pühajärve mail. Tulime just Rõuge, Emajõe mailt. Muusikarahvas käis Hüpassaares — Mart Saare mail. Kui palju looduskauneid maid ja paiku leidub meie väikesel Eestimaalgi!

Kauaks sa meie maile jääd?

Kuidas asendada puuduolev hammas?

Linda talitas lauda mail. Maa oli külm ja elutu. Kõrvaline, mahajäänud, äärmiselt vaene, muust maailmast eraldatud maanurk. Jõukas, sõdadest puutumata maanurk. Kaugematesse maanurkadesse pole see uudis veel jõudnud. Siin oli rahvast koos mitmest, igast maanurgast.

• Valu salvi ja liigeste poletik
• Folk meditsiinivalu folk oiguskaitsevahendite liigestes
• Ola-etapi artroos
• Pits- ja kantkaunistusega suvekleit.
• Она пыталась цепляться каблуками за ступеньки, чтобы помешать ему, но все было бесполезно.

Paganamaa — kus selline maanurk asub? Jõgi on umbes meetrit lai. Ritv on viis kuni kuus meetrit pikk. Kuplid ja seljakud tõusevad ligi meetrini. Mis selle riide meeter maksab?

Mõni meeter eemal, kaugemal. Paar, mõnikümmend meetrit edasi. Vahemaad võis olla meetrit kakssada. Mitme meetri paksune mullakiht. Üle kahe meetri mees. Tuli meetris ' meetri jooksus' teiseks.

Ronisin meeter meetrilt ülespoole. Meeter on sentimeetrit, millimeetrit. Mõõtmine meetrites. Jooksev meeter 'meeter pikkusmõõduna, kui laiust vm. Müüja mõõtis meetriga riiet. Vändra on metsakas kant. Meie kant on võrdlemisi metsarohke. Ei taha sellest enam kuuldagi, niivõrd ära on tüüdanud. Ta oli koolis niivõrd laisk, et ei viitsinud teiste vihikuist mahagi kirjutada.

Ma pole veel ühegi eksami eel niivõrd pabistanud kui täna. Seal ma ei eksi, see kant on mulle niivõrd tuttav. Niivõrd tihe udu, et mõne meetri kauguselegi ei näe. Püüab edasi õppida niivõrd kui töö kõrvalt võimalik. Uks praotus niivõrd, et sain sealt läbi pugeda.

Teda ei huvita niivõrd palk kui töö meelepärasus. Mitte niivõrd rumal kui laisk.

Nurga tipp ja haarad. Nurga sisepiirkond. Positiivne, negatiivne nurk. Kolmnurga nurkade summa on °. Kaardimõõdus, radiaanmõõdus antud nurk.

Liikluse lummav lumpen Olen jalakäija ja pean sellega igapäevaselt elama. Mitte, et see nüüd ülepea karm kandam kanda on, aga kohati on mul selline tunne, et kui sa meie digiriigi pealinnas jalgsi liigud, siis on sul midagi tõsiselt viga ning kõik ümbritsev hakkab andma endast maksimumi, et su päev võimalikult varakult ikka kogu raha eest pasapasteeti peksta. Eriti veel siis, kui sa otsustad liikuda mitme punkti vahel ning viibida teekonnal rohkem, kui loetud minutid. Ennemuiste, kui rohi oli rohelisem sest heitgaasi oli vähem ja jala käimine oli sama tavaline kui rutiinne onanism organismi ootustele vastu tulekul, ei pidanud jalakäija väga kartma, kui oma sammud teele seadis.

Navigatsioonis, astronoomias mõõdeti nurki sekstandiga. Deklinatsioon on nurk geograafilise meridiaani ja magnetilise põhja-lõuna sihi vahel. Ekvaatoril langevad päikesekiired maale peaaegu 90°-se nurga all. Lõiketera ja töödeldava detaili vaheline nurk.

Vikat tuleb varretada õige nurga all. Jõgi, tee teeb siin järsu nurga. Paneme söögilauad nurgaga 'üksteise suhtes nurka moodustavalt'. Uus põlvkond näeb probleeme uue nurga alt. Vaiba, teki, rätiku, tahvli nurk. Teravate, ümmarguste nurkadega krae. Muruplatsi nurgad on ära tallatud. Kirjutab nime lehe ülemisele nurgale. Murdunud nurkadega postkaart. Vihikulehtedel on nurgad kahekorra ja krussis.

Istub arglikult tooli nurgale.

Toetub käega laua nurgale. Krundi nurgad tähistati vaiadega. Aiamaa nurka tehti väike kasvuhoone. Laev pöördub ümber saare nurga, kadus saare nurga taha. Narva maantee ja Kreutzwaldi tänava nurk. Seal nurgal, nurga peal on kohvik, kauplus. Ajalehekioskeid on igal nurgal, iga nurga peal. Õnneks saime kohe nurga pealt takso. Ma saadan sind järgmise nurgani. Töö on üle nurga 'lohakalt, hooletult' tehtud. Karbi, kasti, laeka, sahtli nurgad. Rautatud nurkadega kirst, puukohver. Täringu nurgad ümardatakse.

Kas oskad maja nurka laduda? Kutsikas on padjal nurgad maha närinud. Koerakaelanurk jt. Küll elu nühib ta l teravad nurgad maha.

Väldib kriitilisi küsimusi, püüab teravatest nurkadest mööda hiilida. Istutas kase suvila nurga juurde.

Aida ja kuuri nurk on peaaegu teineteises kinni. Nurga taga võeti viina, joodi ja kakeldi. Läks nurga taha asjale. Hüppas järsku nurga tagant välja.

Lapsed piilusid nurga tagant. Tuli ümbert nurga igavese jooksuga. Saame kell seitse postkontori nurgal kokku. Avalikult öelda ei julge, nurga taga 'salaja' sosistavad ja susivad. Ässitab, laimab nurga tagant 'salaja, mitte avalikult'.

Räägib, küsib, tegutseb ümber nurga 'kaude, ääri-veeri, keerutades'. Kapp on toa, köögi nurgas.

Post navigation

Istub nurgas. Poeb, taganeb minu eest nurka. Jaaniõhtuks toodi igasse nurka kask. Kõndis rahutult nurgast nurka. Vanasti pandi koolis karistuseks nurka seisma. Aiatööriistad on kuuri nurgas, võta nurgast labidas. Istub saali kõige kaugemas nurgas. Ei näinud kogu toa sisustust, nurgast nurgani.

Alates

Olen kodus kõik nurgad läbi otsinud, läbi tuhninud, aga ei leia. Köök on tüütu nurk majas, ikka kipub ta segi olema. Õpilasel peaks olema oma tuba või vähemalt mingi omaette nurk. Elavad pead-jalad koos, oma nurka pole kellelgi.

Sai kapitaguse nurga ühe mutikese juurde. Kole on võõra nurgas, teiste nurkades elada. Ei, vana ei võinud loobuda oma majast.