Haiget liigesed mida rohujook.

Ta on vaid üks Vahimeestest, ustav, pühendunud õilsale üritusele, üks tuhandest sõdalasest, kes lubanud ohverdada oma elu ja andnud vande. Kas suudab selle stseeni nägeja tunda armukadedust Jeesuse vastu? Agrippa on juba Münsteris piinapingil, de Baena -- õnnistagu jumal tema hinge -- surnud. Geiseri lehtede mahl on kasulik tuberkuloosihaigetele.

Sitsiilased teavad, millest noored palverändurid põhjast laulavad. See on usk, milles nad on üles kasvanud, ja mida siin leidub rohkem, kui kusagil mujal. See pole rõõmulaul, see on tänupalve ja frankide siirus võlub kõigi südameid.

Kui nad laulu lõpetavad, rühib Lothar edasi -- üles mäkke, kus otse kaljudest on sirgunud kindlus. Selle paiga pärast on nad siia tulnud, Erice Veenuse kindlus, rohelisusest kõrguvad tornid, mis varjavad saladusi, mida võib ainult tunda, kuid mitte iial näha. Hing on aare, mida ei saa iial allutada. Nüüd rühivad nad mäkke, et ainult oma hingejõul vallutada Erice kindlus.

Neid ootab Veenus.

Cuncti simus concanentes: Ave Maria

Lothar palvetab oma armastatu haual, ta nutab ja naerab korraga. Ta on La Sainte-Baume'i oratoorimus, lakoonilise kivist kirstu ees, suletud silmi, põlvili, käed palves rinnale ristatud. Ta huuled liiguvad, kui kordavad Püha Anselmi sõnu: «Maria, sind vaadata on silmadele ülim õndsus, nii ihaldusväärne on sind emmata. Sa oled nii kaunis, ja peale Jumala on suurim rõõm armastada sind ja joovastuda sinu poole palvetades. Armastuse jumalanna ei ilmu oma haual, tema tee käib läbi elu ja rõõmu.

The Last Reformation - The Beginning (2016) - FULL MOVIE

See paik on lihtsalt püha, siin saad sa avada oma hinge ja loota, pühendada end ja uskuda. Seda polegi nii vähe. Monserrat's, Catalünya mägedes, Saint-Marie-de- Lognac'is, jah seal ta näeb. Seal ta armastab. Lothari võimel puust ja loomasoontest sobitatud riistadel oma armastust väljendada on liiga tühised, tema sõnaseadmisoskus liiga kesine, kuid ometi ta laulab. Nii enda laule, kui neid, mis loodud sajandeid enne teda. Siin kohtab ta igal sammul mälestusmärke oma armastusele, kohtab inimesi, kes jagavad seda, siin mäletatakse ja teatakse.

Siin pole Vahimehi. Jumal pole mitte kirjatähes, ja ka kiriku kiviseintes mitte, vaid minu sees, minu kohal ja minu ümber. Minu muusika, minu laul ja tants on Temast ja Temale, Ta tunneb selle ära, Temagi rõõmustab minu joovastuse üle.

Tema on armastus ja Tema on andnud armastuse, jah, ka selle armastuse, mida ma praegu tunnen oma kauni Justine'i vastu. Aidann näeb viivuks neiu malbeid, otsekui suitsuvinega kaetud andunud silmi ja rahulikku õnnes puhkavat nägu.

Talle tunduvad Justine'i ilme ja silmavaade väga tuttav. Hetkel, kui Justine'i huuled puudutavad Lothari suud, tunneb Aidann, kuidas Gretheli keha ta vastas tuksatas.

Ma võtan lonksu veini -- näete nii! Ma laulan ja tänan Mariat maailma haiget liigesed mida rohujook, milles pole ei midagi üllamat ja joovastavamat, kui mehe ja naise armastus.

Jah, muidugi peetaks mind ketseriks ja põletataks, kui ma kõneleksin neid sõnu Aachenis või Roomas. Aga sellepärast me rändamegi, naudime vabadust armastada usku, armastada armastust ja tänada selle eest neitsi Mariat.

Nii oleme me Jumalale lähedal. Hei, kas pole mitte nii, vennad ja õed? Justine veeretab end Gretheli juurde ja sosistab talle midagi kõrva. Või kui mõtled, siis nii, et liiga hilja pole kunagi, aga liiga vara -- peaaegu et alati. Haiget liigesed mida rohujook olen ma selles kindel. Ma nägin, kuidas sa võpatasid selle kloostrijutu peale enne, anna haiget liigesed mida rohujook, kui ma su mõtteid ehk liiga pealetükkivalt eemale üritan suunata aga sa oled noor ja ilus.

Ja sinu Milleks määrata end närtsimisele, eks? Kloostril on müürid. Paksud ja kõrged müürid, nad ei lase midagi ja läbi ja kaitsevad sind. Püha Maria ei olnud nunn, elas ja armastas. Tema ei loonud kloostreid, talle polnud neid tarvis. Pea meeles -- haiget liigesed mida rohujook on müürid. Nende vahel on vaikne ja rahulik, aga oled sa kindel, et just seda sa ihkad? Klooster on pääsemine, kuid milline ososteokondroos ka vangistus.

Ta näeb ja tunneb neid müüre korraga. Ja kardab. Jah, ta on mõelnud kloostrile, kuid las praegu -- seni kuni ta on veel noor -- olla tema müüriks Aidann. Ta nihkub poisile lähemale, ta peidab end kaitsvate müüride varju. Enne kui ta unne suigatab, kuuleb ta Lotharit rääkimas: «Ja olla sulle truu, Justine, ongi minu siht. Sina oled minu armastus, ja kui ma seda ei mõista hoida, siis pöörduks ja Neitsi Maria minust ära.

Tema juhatas sind minu teele ja Kui mitut olen ma näinud, kui mitmest ise osa võtnud? Kui palju inimesi olen ma tapnud? Ma ei tea vastust.

• Imikutele ja alla 5-aastastele lastele on keelatud anda köha ja köha.
• Salvi valu uhine
• Valu valu liigestes

Minu vanne on kohustanud mind tapma ja Jumala asemikud on mulle need tapmised andeks andnud. Mind on õpetatud tapma ja lojaalsusest olen ma seda teinud. Mäletan oma isa ja jäägermeistrit, kes mulle siinsamas Schlettsi metsades esmakordselt näitasid, kuidas ammuga surmata hirve, kuidas jahiodaga surmata karu.

Köha Ema (kasulikud omadused ja retseptid)

Ma sain rüütlikasvatuse ja andsin läänivande. Ma olin vasall, olin vandunud tappa oma isanda vaenlaseid, millal iganes ta mind selleks üles ei kutsu.

Olen õppinud tapma ja olen tapnud ja mind on tahetud tappa. Veel praegugi määrib Sebastien salvidega mu haavu, mis tusase ilma korral kipuvad tuiama ja veretöid meenutama. Ma tean, mis on sõda ja mis on kristlik halastus sõjas.

Ma mäletan Peapiiskopi üleskutseid -- «Kes pole meiega, on meie vaenlane, olgu ta laps, naisterahvas või väeti haiget liigesed mida rohujook.

Meie üritus on püha! Seda ei pese maha ka kõige peenemad veneetsia alabasterseebid. Sõda tähendab verd, terast, püssirohtu ja tuld. Liiga keeruline ja ohtlik on eristada sõjas omi ja vaenlaseid, palju lihtsam on kõiki vaenlaseks pidada.

Aastakümne pärast peatub Saint-Marie-de-Lognac'is üks ratsamees, kes näeb välja nagu tavaline kuller, kuid ometi tekitab ta oma võõrapärase hääldusega kohalikes hämmingut.

Jah, seletavad nad, siin on meie kirik, ja siin on küree haud, kes kunagi mingi sõja käigus hukka sai. Neetud olgu need, kes pühamehi tapavad ning ratsanikul ei jää muud üle, kui nõustudes noogutada. Siiski teatab ta kohalikele, et tuli vaid imetlema aardeid, mida märtrisurma pälvinud küree siin kunagi varjas.

Edasi temaga aga enam ei räägita. Suud jäävad lukku, inimesed pöörduvad ratsanikust ära. Saint-Marie-de-Lognac oskab hoida oma saladusi.

• Sitsiilased teavad, millest noored palverändurid põhjast laulavad.
• Polve uhisfoto turse
• Kasi toetus valu
• Köha Ema (kasulikud omadused ja retseptid) - Farüngiit September

Nagu oskab ka ära tunda õigeid inimesi. Üks vana kiviraidur jääb temaga veel vestlema ja lausub lõpuks mõistatuslikud sõnad: «Küsige Püha Templi rüütlite käest. Küsige nende käest, kui neid on veel alles jäänud. Head teed teile, härra, ja õnnistagu neitsi Maria kõike, mida te iganes elus ette ei võta. Praegu siin, poolunes ja valudes vaeveldes, näen ma üht udust orgu sulnis koidikuhämaruses.

See on määratud kohtumispaik, lepitud märkide abil, mida ükski valgustamata silm ei suuda seletada. Ka armastus oskab vandenõusid punuda. Lothar on hiilinud välja trahterist ja Justine'i embusest, sest teda oodatakse. Noored männid varjavad teeliste eest salajast kohtumispaika See on Cassagne'i teeharu varjulises orus Akvitaania idarajal, kus noor männisalu varjab teeliste eest iidset keltide raidkivi.

Taeva ahetav lõunakaar näitab Täheteed Compostelasse, jumalikku märguannet ja kinnitust palveränduritele. Hall ja karvatuuste ajav muul näksib puude vahelt igavlevalt rohtu -- see loom pole harjunud öösiti reisima, küll aga tema uus peremees, kes vaevaliselt raidkivile toetudes vestleb ühe noore pillimehega. Muul on diskreetne, inimeste asjad teda ei huvita, kuigi oma uue valdja vaikusele manitsevaid sõnu ta oli mõistnud -- sel öisel rännakul liigutakse tasa ja mööda kõrvaliseid radu.

Tasuks ootavad teda värske vesi ja kaerakott. Muul on kaubaga nõus, midagi suurepärasemat pole tal kunagi loota olnudki. Tema peremees on haiget liigesed mida rohujook ilmselt näinud paremaid aegu, vähemalt aimub seda tema aadellikust rühist, kommetest ja viisist, millega ta üht vääritut minstreli kõnetab. Need polnud harilikud teeröövlid, vaid palgatud assasiinid. Kui minule on määratud surra, siis peab vähemalt see pääsema.

Algernon: Indrek Hargla «Cuncti simus concanentes: Ave Maria»

Heinrich Cornelius Agrippa von Nettesheim Artralgia valu liigestes ei kuulu ordusse. Aga tal on mõjukaid sõpru. Ta hambad plagisevad allasurutud valu käes.

Guiraut da Miravali töö on ainus, mis meid veel seob ja elus hoiab