Alguses oli mul kuunarnukk,
Sest mulle üldse ei meeldi see , et ma ei tea sellest midagi ja kui ohtlik miski on. Siis teinud ravikuuri Troxevasini tablettide ja salviga, siis Trentali tablettidega, aga ehk on abiks Marevani tablett?
Prindi Andke mulle mu elevandipoeg! Vaatan ringi ja näen, et asja võetakse väga rahulikult, abi uhendused folk oiguskaitsevahendeid saa enam aru, kas peaksin tundma end süüdi või olema hirmul.
Minu tegelikkus on täiesti teistsugune — ja ma pole üksi. Osalt seetõttu, et sellistest ohtudest oli Euroopat juba tükk aega justkui võluväel säästetud, ja osalt seetõttu, et ka parima tahtmise juures poleks osanud ette näha, mis tegelikult ees ootab.
- Kanepi: mind motiveerib maailma edetabeli esikoht 5.
- Pinna louad parast hamba eemaldamist
- Abi uhise poletikuga kaes
Tutvustati käte desinfitseerimise vahendeid, aga maskidest juttu polnud, kuigi olin Berliinis näinud Aasia ajakirjanikke neid kandmas. Selles polnud midagi erilist ega uut. Mõned Aasia rahvad on harjunud maski kandma ka kaitseks tavalise gripi eest — parem karta kui kahetseda. Mulle alguses oli mul kuunarnukk, et tuleks hakata vaikselt kohanema mõttega, et vajame kaitset ka siis, alguses oli mul kuunarnukk pandeemia on läbi.
Ma ei korda siin lihtsalt teadlaste sõnumit, et kliimamuutus toob ka edaspidi kaasa surmavate viiruste laialdasema leviku, vaid mõtlen pigem nende peale, kes on mulle linastusel krae vahele aevastanud või ühissõidukis näkku köhinud. Pean küll üles tunnistama, et pooleldi kaetud näoga kinoskäimine polnud mulle kohe täiesti vastuvõetav, kuigi läksin korraldusega kaasa.
Läks natuke aega, et häirivale maskile mitte enam tähelepanu pöörata ja keskenduda täielikult filmile, mida olin vaatama tulnud.
Nüüd ma ei pane seda pagana asjandust enam tähelegi. Maskist on saanud mu näo osa ja kangekaelse festivalide külastamise sümbol.
Kanepi: mind motiveerib maailma edetabeli esikoht
Alles mõne päeva eest küsis PÖFFi direktor Tiina Lokk minult hommikul, kas olen teise pandeemialaine ajal reisides ka oma tervise pärast mures olnud. Ta oli näinud Facebookis mu Akraneses, Dresdenis ja Veneetsias tehtud pilte. Jätsin lisamata, et andsin korduvalt proove suures hirmus, et jään mõnda välisriiki karantiini ja olen sunnitud oma kulud ise kandma.
Lehekülje allpool näete esitatud küsimusi ja arsti poolseid vastuseid. Sagedasemad patsiente huvitavad küsimused leiate ka elu tromboosiga peatükist. Küsimus nr 88 Tere.
Ega see odav lõbu ole, sest Austrias tuleb iga proovi eest maksta — eurot. Jätsin rääkimata ka selle, et mul on viiruse ees kabuhirm, eriti siis, kui inimesed alguses oli mul kuunarnukk end ülal nagu tavaliselt.
Eile õhtul vajusin sügavale oma tooli, kui sain suširestoranis aru, et mitte keegi pole võtnud vaevaks maski ette panna. Märtsist saadik on treenitud inimesi siseruumides maski kandma, kui nad pole rangelt nõutud vahemaaga arvestades ruumi paigutatud.
Paljajalu (muutes naeruks valu)
Sellestki polnud eile ühtki märki. Istusin ülilähedal kahele tüdrukule ja ühe küünarnukk riivas mind paar korda. Mul oli ebamugav.
Läks aga veelgi hullemaks, sest täiesti maskivaba näoga ettekandja kummardus minu ruumi sisse vähemalt kolmandiku elevandipoja jagu. Austrias õpetatakse, et kaugust kahe inimese vahel tuleb mõõta nii, et nende vahele mahuks üks elevandipoeg.
Ettekandja otsis silmsidet. Mina pelgasin lähedust nagu ka mu inglise kolleeg, kes hakkas vaikselt tooli sisse ära kaduma. Olime nördinud, et midagi ei öelnud, aga inglased on viisakad ja mina üritan konfliktidest hoiduda. PÖFFi-hunt luurab.
Esiteks tuleb öelda, et olin meeldivalt üllatunud, kui paljud inimesed olid pandeemiast hoolimata kohale tulnud, eriti filmitegijad ja produtsendid. Ja eriti veel Aasiast. Tunnen sügavat austust nende vastu, kes sellise pika teekonna nii hirmutaval ajal ette võtavad. Mina nii julge ei ole ja minu reisid sellist julgust ka ei nõua. Üheksa tundi tühjas rongis või neli tundi lennukis pole kuidagi võrreldavad pikkade kontinentidevaheliste lendudega koos ümberistumise ja mitmetes lennujaamades ootamisega.
Olen ülimalt õnnelik, et PÖFFil saab näha nii paljusid Aasia filme, pealegi on üks kahest väljaandest, millele siin kirjutan, Aasia filmidele spetsialiseerunud.
Ma sooviks teada mis asi on malignisatsioon.
Ei mäletagi, millal õnnestus Aasia filmi viimati suurelt linalt vaadata. Ehk Berliinis. Ja sealgi võib-olla korra. Tallinnas korjati meid kõiki, festivali külalisi, lennujaamast peale ja toodi hotelli, kus tuli oodata koroonaproovi andmist.
Kannatanu sõnul oli tegu vihakuriteoga. Viru keskuse juures nägid nad märatsevat meest, kes üritas alkoholipudelit vastu pinki puruks peksta. Keskmine eestlane oleks ilmselt põgenenud, Ayush korraliku kodanikuna üritas aga pahategijat korrale kutsuda. Küsisin poisilt: "Mida sa teed. Miks sa lõhud?
Mul lihtsalt vedas, et marslaseks riietunud pikk kutt tuli mu hotellituppa 15 minutit pärast mu sinna jõudmist. Ja vahet pole, et ta ei näidanud mulle seda pulka valusalt sügavale ninasõõrmesse surudes üles mingit halastust. Nii et jah, reisimine on XXI sajandi koolera ajastul riskantne ja loomulikult on mul ka hirm, aga ometi olin taas Tallinna jõudmise üle vaimustuses nagu väike laps.
Huvitav, et ma ei igatse taga pidusid, kui lahedad need varem ka poleks olnud. PÖFF Shortsi viinatrammipeod on olnud lõbusad ja originaalsed.
Pagan, see jänesepeaga tüüp, kes eelmisel aastal saksofoni mängis, oli vägev. Kujutage ette, mis tunne on sellise asjandusega peas puhkpilli mängida.
Poola peod on legendaarsed, samuti tantsurohked tunnid Naga Nagas, karaokemaratonid ja spontaansed kogunemised Red Emperoris, mis on nüüdseks kahjuks lakanud olemast.
Puhverdatud otsigutulemused
Pohmakate asemel algavad päevad varahommikuse suplusega Läänemeres ja kihisev vahuvein pärastlõunastel vastuvõttudel on asendunud uisutamise ja glögiga karske versioon enne jääle minekut ja see teine pärast.
Tuleb öelda, et sellised väikesed asjad on väga väärt ja mind hämmastab loomingulisus, millega selliste ürituste korraldamisele lähenetakse. See kosutab hinge ja taastab normaalse tunde selles globaalses ebanormaalsuses. Nüüd aga see kõige parem osa, millest paljudes riikides ollakse üldse ilma jäetud — kokkupuude festivalieluga kinos.
Siin näeb päris inimesi, kes on üleöö pikslitest taas lihaks ja luuks muutunud.
Ma tunnen end nagu paralleeluniversumis, mingis teises aegruumis. Põnev on näha elusuuruses päris inimesi rääkimas oma filmidest. Mul tuleb kananahk peale, kui vaatan päris kinos suurelt ekraanilt filmi, aga rahutus ei jäta mind ka siin maha. Äkki on see mu petlik unenägu, mis pakub ülevoolavat ja väga realistlikuna tunduvat õnnetunnet kuni hetkeni, kui heliseb äratuskell.
- Küsimused & vastused « Tromboosialane info arstile ja patsiendile
- Arst vastab: kas küünarnukivalu võibki jääda korduma?
- Andke mulle mu elevandipoeg! — Sirp
- EESTIS LOKKAB VÕÕRAVIHA: Siin elav indialane sai keset linna rängalt - Kõik
Õnnehetkede vahepeal tõstab taas pead viirusehirm. Meenuvad superranged koroonameetmed, millega paljud juba harjunud on: suletud baarid ja restoranid, poed samuti välja arvatud apteegid ja supermarketidmaskid, vahehoidmine, kodukontor, kodukool jne. Jälgin oma briti kolleege. Näen üht neist maski pähe tõmbamas, sest ta sattus kahe inimesega hotelli ees vestlema.
Ma mõistan teda. Ma märkan ka, et tal on seda alguses oli mul kuunarnukk piinlik.
Ta võtab maski eest, ent astub kaks sammu tagasi. Ka mina taban end tihti ruumis asukohta vahetamas, tuues põhjuseks mingi ebatõese ettekäände. Mul on vaja oma elevandipoega.