Ravi valu uhises

Ometi on terve mõistus sellise samastuse vastu, samuti paistab, et terve mõistus ei pea valutundmist millegi füüsilise tajumiseks. Kroonilisele valule on vaja läheneda mitmekülgselt. Kui valitseme oma tundeid ja muudame oma mõtteviisi, siis hakkame ühtlasi liikuma parema enesetunde ja kvaliteetsema elu poole. Kuigi tänapäeval on meelteandmete kontseptsioonist suuresti loobutud, pooldavad tajuteooriate vastased tänapäeval valu "aistingu- või kvaaliteooriat", mille järgi valu pole küll mitte fenomeniline objekt, küll aga elamuse fenomeniline kvaliteet või siis elamus, millel on teatud kvaalid. Nii et kui privaatsuse, subjektiivsuse ja korrigeerimatusega on probleeme kuidas need täiesti füüsilises maailmas võimalikud on , siis need on üldised probleemid, mitte spetsiifiliselt valu ja kehaliste aistingute probleemid. Seda vaadet nimetatakse ka tugevaks representatsionalismiks või representatsionismiks Ned Block , et eristada seda representatiivsest realismist.

Valu leevendamine[ muuda muuda lähteteksti ] Valude ja kannatuste leevendamine on ravi valu uhises üks kõige olulisemaid eesmärke. Meditsiiniõdede üheks ülesandeks ravi valu uhises patsiendi ettevalmistamine ja tema toetamine enne ravi, selle ajal ja pärast ravi, eriti laste puhul.

Valu vaigistamiseks kasutatavaid ravimeid nimetatakse valuvaigistiteks ehk analgeetikumideks. Filosoofia[ muuda muuda lähteteksti ] Valu on kehaline aistingnagu ka ravi valu uhises sügeluskõdisurin ja orgasm. Kehalistel aistingutel on tavaliselt asukoht kehas, intensiivsus, kestus ja mõned muud omadused, mida tavaliselt omistatakse füüsilistele esemetele ja kvantiteetidele, aga neid peetakse privaatseteks, subjektiivseteks, ennastsisendavateks ja aistijale korrigeerimatut teadmist andvateks.

Seega paistab olevat põhjendeid nii selle kasuks, et pidada neid füüsilisteks objektideks või seisunditeks, mida tajutaksekui ka selle kasuks. Need arusaamad ei käi omavahel hästi kokku. Selle poolest nad sarnanevad füüsiliste esemetega või nende seisunditega.

Valude kohta öeldakse, et ravi valu uhises tuntakse kuskil: näiteks: "Ma tunnen vasaku käelaba seljal teravat valu. Valu tõmbab tähelepanu ja hoolitsuse neisse kohtadesse, kus neid tuntakse.

Mõnikord öeldakse ka, et sama valu tuleb tagasi või käib hooti peal. See vihjab arusaamale, mille ravi valu uhises valusid on usutav samastada kehaosade seisunditega, tõenäoliselt koekahjustustega sest millest muust võiks jutt olla? Ometi on terve mõistus sellise samastuse vastu, samuti paistab, et terve mõistus ei pea valutundmist millegi füüsilise ravi valu uhises. Tõepoolest, terve mõistus peab mõeldavaks nii mingis kehaosas valu tundmist, ilma et vastav kehaosa oleks kahjustatud, fantoomvaludishias kui ka valu mittetundmist hoolimata kahjustusest valuvaigistite või anesteesia toimel.

Nagu teisigi teadvustatud episoodide elamusi, peetakse valusid tavaliselt privaatseteks, subjektiivseteks, ennastsisendavateks ja aistijale korrigeerimatut teadmist andvateks. Rääkides valudest kui elamustest, räägitakse neist ühtlasi nii, nagu neid elamusi kuidagi seesmiselt tajutaks, nii et mõte läheb introspektsioonile.

Valu leevendamine[ muuda muuda lähteteksti ] Valude ja kannatuste leevendamine on tervishoius üks kõige olulisemaid eesmärke. Meditsiiniõdede üheks ülesandeks on patsiendi ettevalmistamine ja tema toetamine enne ravi, selle ajal ja pärast ravi, eriti laste puhul. Valu vaigistamiseks kasutatavaid ravimeid nimetatakse valuvaigistiteks ehk analgeetikumideks. Filosoofia[ muuda muuda lähteteksti ] Valu on kehaline aistingnagu ka näiteks sügeluskõdisurin ja orgasm.

Valutundjad ütlevad, et nende elamused ravi valu uhises privaatsed ravi valu uhises mõttes, et neil endil pole nendele sellist episteemilist ligipääsu nagu neil endil nad tunnevad valu ning selle põhjal saavad teada, et nad seda tunnevad ; see vastandub tavaliste tajuobjektide vahetu vaimuvälise ümbruse, sealhulgas oma keha avalikkusele.

Paistab ka, et valud on subjektiivsed selles mõttes, et nende olemasolu sõltub sellest, et neid tuntakse; ka selles suhtes nad erinevad tavalise välistaju objektidest.

Paistab, et inimestel on eriline episteemiline autoriteet oma valude suhtes: nende valuteated paistavad olevat korrigeerimatud või isegi eksimatud. On paratamatu, et kui keegi usub, et tal on valus, siis tal on valus.

On paratamatu, et kui kellelgi on valus, siis ta teab, et tal on valus, ennastsisendav vaimuseisund.

1. Glukoosamiini kondroitiini elu
2. Pidev valu kuunarnuki liigestes
3. Tööpakkumised Kroonilise valu käsitlus Igaüks tunneb mõnikord valu.

Nii et paistab, et pole vastandust näilise ja tegeliku valu vahel. Paistab, et siis ei saa mul valu tundmise põhjal tekkida ekslikku uskumust, et mul on valu, nii nagu välistaju puhul. Valudel kui aistingutel ei ole asukohta. Aga millele me siis asukoha omistame, kui me seostame valusid kehaosadega? Kui jutt on välistajust, näiteks millegi nägemisest, siis teised saavad seda samamoodi näha hallutsinatsiooni korral nägemist ei toimu.

Erinevalt nägemisest endast eeldab oma nägemisest teatamine endast, et teataja paigutab kategoriseerib nähtu mingi mõiste alla. Valuteate tõesus ei nõua mingi vastava seisundi olemasolu kehaosas. Kui me ütleme, kus meil valutab, siis me ei võta sidumust, et selles kohas on mingi kahjustus; välistaju puhul on asi teisiti.

Aga kui ma rääkides valust mingis kohas, ei paiguta sellesse kohta ei vaimset elamust ega kehalist seisundit, mida ma siis teen? Tervel mõistusel on raske vastata. Siiski, kui väga peale käia, siis öeldakse, et tegu on millegagi, mida ma introspektsiooni abil saan jälgida ja kirjeldada, ja see sisemise tähelepanu privaatne ja subjektiivne objekt, mille kohta ma ei saa eksida, asubki kehaosas.

Kui seda tõsiselt võtta, siis tuleb välja, et sellel asjal on küll asukoht avalikus ruumis, aga ainult minul on sellele episteemiline ligipääs; ja selle olemasolu sõltub sellest, et ma seda tunnen tajun. Tekib ka küsimus, et kui see asi on minu tähelepanust eraldi, kuidas siis nii saab olla, et ma ei saa selle kohta eksida.

Ja mis laadi asi see siis on, kui see pole füüsiline? Nii et terve mõistus ütleb kokkuvõttes midagi niisugust, et valu on ühtaegu akt ja objekt. Tajuakti analüüsitakse tajuja seisukohast nii, et selles osalevad elamus ja mõisteline kategoriseeriminest mõistete rakendamine taju objektile ja selle omadustele.

Ola ja kuunarnukite valu pohjused ravi valu uhises tajujale läbipaistvad, nii et ta tajub vaimuvälist reaalsust otseselt, tajumata või teadvustamata kõigepealt elamust või selle omadusi.

Niisugust tervemõistuslikku vaadet nimetatakse tavaliselt naiivseks realismiks või otseseks realismiks. Kaudse realismi järgi on see otsesus illusoorne: tegelikult teadvustatakse ravi valu uhises elamuslikke vahendajaid, ja vaimuvälist maailma tajutakse kaudselt.

George Edward MooreBertrand Russell ja Henry Ravi purkide liigestega Price 'i järgi on need vahendajad fenomenilised või mentaalsed partikulaaridmida tavaliselt nimetatakse meelteandmeteks. Oletame, et kellelgi on hallutsinatsioon. Intuitsioon ütleb, et ta näeb midagi. Meelteandmeteteooria järgi ta näeb fenomenilisi indiviide meelteandmeidmillel reaalselt ongi need omadused, mis paistavad.

Meelteandmed on ravi valu uhises, subjektiivsed ja ennastsisendavad ning on korrigeerimatu teadmise allikas.

Meelteandmed ei ole meeleelundite ees, vaid teadvuses. Tajulise teadlikkuse puhul on alati tegu fenomeniliste objektide teadvustamisega, olgu siis tegu hallutsinatsiooniga või tajuga. Kuigi välistaju puhul tajutakse välisobjekte ja nende omadusi kaudselt, seda kaudsust tavaliselt ei teadvustata; seda näitab ainult filosoofiline refleksioon.

Kroonilisest valust

Paistab aga, et valu puhul tuleb see kaudsus introspektiivselt kergesti välja, sest me ei taha samastada valu kehaosaga, milles me seda tunneme. Valu ja teisi " intransitiivseid " David Malet Armstrong" Bodily Sensations ", " A Materialist Theory of the Mind " kehalisi aistinguid tundub meelteandmete teooria hästi seletavat. Meelteandmete teooria seisukohast on valud fenomeniliste indiviidide paradigmaatiline näide. Nende olemasolu ravi valu uhises sellest, et neid aistitakse, ja nad on aistijate jaoks loogiliselt privaatsed.

Sellepärast siis ongi valud ühtaegu aktid ja objektid: nad ei saa olemas olla ilma elamusaktita Charlie Dunbar Broad" Scientific Thought ".

Valu mõiste käib nii fenomeni kui objekti kui selle teadvustamise kui akti kohta. Nüüd on võimalik öelda, et valud kui meelteandmed asuvadki seal, kus ravi valu uhises paistavad asuvat fantoomvalu korral tühjas kohas ; selleks ei ole loogilist takistust Frank Jackson" The Existence of Mental Objects ", Perception: A Representative Theory.

Levinuma vaate järgi asuvad valud fenomenilises ruumis või fenomenilisel väljal, mis on vastetega füüsilises ruumis kuidagi isomorfne või süstemaatiliselt seotud. See teooria sobib ka visuaalsete meelteandmete puhul.

Kehaliste aistingute puhul nimetatakse seda mõnikord nägemisvälja eeskujul somaatiliseks väljaks. Selle kasuks taju puhul üldiselt on ravi valu uhises tugevaid argumente nagu ka selle kahjuks. Valu ja kehaliste aistingute puhul võivad need teooriad töötada ka juhul, kui nad välistaju puhul ei tööta. Nende teooriate üks põhilisi nõrkusi on siiski see, et nad ei seleta valumõiste kummalisust, vaid võtavad selle lähtekohaks.

Näiteks kui me paigutame kehaosadesse fenomeniliste omadustega mentaalsed objektid, kas siis vaimul on ulatus või kas vaim osalt kattub kehaga? Ja kui nad seal on, kas siis teised ei võiks põhimõtteliselt neile ligi pääseda?

Kui aga privaatsed mentaalsed objektid on privaatses fenomenoloogilises ruumis, siis tekib küsimus, kuidas see ruum on vastastikuses toimes füüsilise ruumiga. Asi on esiteks selles, kuidas füüsilised ja mittefüüsilised sündmused saavad teineteist mõjutada; teiseks pole selge, kuidas need ruumid üksteisega vastavuses on, kui põhjustamist ei ole. Meelteandmete teooriate puuduseks peetakse ka antifüsikalismi ravi valu uhises. Füsikalist möönaks vaevalt fenomeniliste objektide olemasolu.

Kroonilise valu käsitlus

Taju all ei mõelda siin mitte introspektiivset taju, vaid välistaju. Tajuteooriate järgi ravi valu uhises valu tundes kehaosa füüsilist seisundit. Tegu oleks somatosensoorse tajuga, mis sarnaneb kompimise või propriotseptsiooni modaalsusega. Selleks seisundiks peetakse enamasti koekahjustust või seisundit, mis võib viia koekahjustuseni.

Võimalik on pidada tajuobjektiks ka ravi valu uhises aktiveerumist. Kui jutt on valu asukohast, siis peetakse tavaliselt silmas selle tajuobjekti tegeliku või võimaliku koekahjustuse asukohta. Varem ei peetud valusid tajulisteks, vaid aistinguteks või elamusteks, mida usaldatavalt põhjustab tegelik või potentsiaalne vigastus.

Neid peeti hoiatussignaalideks, millel pole välismaailma tajumise tavaliste viisidega palju ühist.

Kuigi tänapäeval on meelteandmete kontseptsioonist suuresti loobutud, pooldavad tajuteooriate vastased tänapäeval valu "aistingu- või kvaaliteooriat", mille järgi valu pole küll mitte fenomeniline objekt, küll aga elamuse fenomeniline kvaliteet või siis elamus, millel on teatud kvaalid.

Suurem jagu meelteandmete teooria kohta ravi valu uhises kehtib ka kvaaliteooria kohta. Earl Conee järgi me nimetame valuks nii valuseisundit kui ka valukvaale. Sellepärast valu ei saa olla tajumus. Kui valu samastada valu põhjusega, näiteks koekahjustusega, nagu NewtonStephens ja Graham ning Hill ja siis on seda raskust väga raske ületada.

Armstrong, Pitcher ja enamik teisi tajuteooriate pooldajaid samastavad valu valuelamuse või -aistinguga, mida nad peavad tajuaktina kaasatuks koekahjustuse tajumisse.

Nägemistajust erineb selline taju spontaanse huvi suunatuse ja mõistelise samastamise objekti poolest valuks nimetatakse elamust; kui aga räägitakse valu asukohast, siis enamiku tajuteooriate pooldajate arvates peetakse siiski silmas tajuobjekti asukohta ; nägemistaju puhul on nii tajuline kui ka mõisteline fookus tajuobjektil; mõnikord suuname tähelepanu ka elamusele, tavaliselt siis, kui on kahtlus selles, mida me näeme.

Valude korrigeerimatus taandub sellele, et elamused on korrigeerimatud.

Valud on privaatsed sellepärast, et elamus peab olema kellegi vaimuseisund, nii et nende privaatsus taandub elamuste privaatsusele.

Sama lugu on subjektiivsusega. Nii et kui privaatsuse, subjektiivsuse ja korrigeerimatusega on probleeme kuidas need täiesti füüsilises maailmas võimalikud onsiis need on üldised probleemid, mitte spetsiifiliselt valu ja kehaliste aistingute probleemid. Tajuteooriate pooldajad ütlevad tavaliselt, et terve mõistusega ei õnnestu selles asjas täit kooskõla saavutada, küll aga ligilähedast. Ravi valu uhises on selles, et valuteatega omistatakse endale teatud laadi elamus, millel on intentsionaalne sisuArmstrong, Pitcher.

Elamustele intentsionaalse sisu omistamine tajuteoorias on vajalik selleks, et seletada, kuidas need informeerivad oma omanikku tema vahetust vaimuvälisest ümbrusest. Nii et siis valuelamused on ka representatsioonidnagu teisedki tajuelamused. Nad representeerivad koekahjustust teatud kehapiirkonnas. Valu asukoht on siis representeeritava koekahjustuse asukoht. Valuteatega omistatakse endale ravi valu uhises, mille intentsionaalne sisu on, et teataja teatud kehapiirkond on teatud laadi seisundis.

Rääkimisviis moonutab teate sisu tehes selle ähmaseks ja segasekspaigutades valu enese kehaosasse, kuigi valu tegelikult on vaimus. Et valul on intentsionaalne sisu, võib valu olla ka vale, st valesti representeerida vastaval kehaosal ei pruugi midagi viga olla.

Omistusi on siin kaks: elamuse omistamine ja koekahjustuse omistamine. Valuteade omistab ainult esimese; koekahjustuse omistab valu ise. Sellepärast ei tekitagi valuteade mulle sidumust koekahjustuse kohta.

Illusoorsed ja hallutsinatoorsed valud on ehtsad valud.