Uhise haiguse havitamine. Navigeerimismenüü

Samuti on nad vastupidavad keetmisele , formaliinile , alkoholile , nukleaasidele ja kiirgustele , mis sageli suudavad elusorganisme ja viirusi hävitada näiteks ultraviolettkiirgusele. Nakkuse levikufaktoriks olnud toitu õnnestub selgitada asjaosaliste küsitluse teel. Perearst isoleerib haige kodus, eriti hoolikalt tuleb haige isoleerida imikutest, tuulerõugeid mittepõdenud ja immuunpuudulikkusega lastest. Seene arenemist soodustab soe ja niiske suvi. Kui puhang on ulatusliku levikuga paljudes kollektiivides, vaktsineeritakse kõiki kollektiivi liikmeid.

Nakkusallikaks on tavaliselt krooniline bakterikandja. Inimeste rühmaviisilise haigestumise puhul teostab tervisekaitseametnik haigestumise operatiivse epidemioloogilise analüüsi sihiga selgitada nakkusallikas ja nakkuse leviku viis, korraldab vajadusel täiendavate uuringute teostamise ja juhendab adekvaatsete tõrjemeetmete rakendamist vastavalt epidemioloogilise analüüsi tulemustele.

Kui nakkus levib joogiveega, siis tervisekaitseametnik teavitab elanikke nakkusohtliku joogivee keetmise vajadusest ja püstitab omavalitsuse ees elanike nakkusohutu joogiveega varustamise vajaduse. Piiratakse tervishoiutöötajate arvu, kes sisenevad isolaatorisse. Tervishoiutöötaja selgitab välja haige kontaktsed ja kehtestab nendele aktiivse arstliku jälgimise 21 päevaks pärast viimast kokkupuudet haigega.

Mehed peavad hoiduma kaitsmata seksuaalkontaktidest. Juhul kui jälgitava kontaktsel tõuseb palavik 38,5—39,0 °C, hospitaliseeritakse ta kohe.

Teavitatakse elanikke, et nad väldiksid näriliste kuivanud eritiste tolmu sissehingamist, kokkupuutumist haige neelueritisega. Lassa palavik võib levida puhangutena, sealhulgas haiglanakkuse kujul.

Kontaktsetele kehtestatakse aktiivne arstlik jälgimine 21 päevaks. Haige hospitaliseeritakse ravikuuri läbiviimiseks.

Nakkushaiguste tõrje nõuded

Haige paigutamine eraldi ruumi on soovitatav esteetilis-sotsiaalsel kaalutlusel. Pärast ravi lõpetamist ei rakendata piiranguid isiku suhtes.

Tervishoiutöötaja selgitab välja nakkusallika ja haige kontaktsed isikud. Haige lähikontaktsed allutatakse arstlikule jälgimisele iga 12 kuu tagant vähemalt viieks aastaks pärast viimast kokkupuudet nakatavas haigusvormis haigega.

Desinfitseeritakse uhise haiguse havitamine haigusvormis haige ninasekreet ja sellega saastunud esemed. Pärast haige hospitaliseerimist tehakse eluruumides lõppdesinfektsioon. Leepra ei levi puhangutena. Tervishoiutöötaja korraldab haige hospitaliseerimise kliinilisel näidustusel nakkushaiglasse -osakonda. Haige transporditakse kiirabi poolt või eraautoga. Haige ei tohi kasutada ühistransporti hospitaliseerumiseks.

Perearst selgitab haigega suhelnud inimesed ja teavitab perekonna teisi perearste nakkusohust. Vajadusel organiseerib perearst kaitsepookimata isikute immuniseerimise. Epidemioloogilise uuringu teeb tervisekaitseametnik. Perearsti korraldusel isoleeritakse haige koju jätmisel 4 päevaks pärast lööbe ilmumist ja komplikatsioonide korral 10 päevaks.

Leetreid mitte põdenud ja kaitsepookimata isikud isoleeritakse 17 päevaks. Tähtsaimaks tõrjemeetmeks on laste ja noorukite kaitsepookimine, mida tervishoiutöötajad teostavad kehtestatud korras. Puhangu korral rakendavad tervishoiutöötajad ja tervisekaitseametnikud kõiki loetletud tõrjemeetmeid. Haige inimene ei ole nakkusohtlik. Legionelloosi tekitajate reservuaariks on sooja- ja külmavee süsteemid, purskkaevud, kliima- ja ventilatsiooniseadmed, veekogud ja pinnas.

Haigustekitajad levivad tolm- ja aerosoolnakkuse teel. Tervishoiutöötaja jälgib sama levikufaktoriga seotud uute haigusjuhtude ilmumist kümne päeva jooksul pärast kokkupuudet ohuteguriga.

Tervisekaitsetöötaja korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja haigustekitajate levikufaktori ja ühise levikufaktoriga seotud haigusjuhud, haigustekitajate allikad väliskeskkonnas ning nende levikutee. Desinfektsiooni ei tehta haiget ümbritsevas keskkonnas; seda tehakse vee- ja ventilatsioonisüsteemides.

Legionelloosipuhangud esinevad hotellides, laagrites, uhise haiguse havitamine, töökollektiivides. Puhangu likvideerimiseks eemaldatakse haiged ja nakatuda võivad inimesed ohupiirkonnast ning kahjutustatakse levikufaktorid.

Haige hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel nakkushaiglasse -osakonda. Haige transporditakse haiglasse kiirabi- või eraautoga. Haige kontaktseid ei isoleerita. Perearst korraldab kontaktsete või nakkushaiguskahtlaste isikute arstliku jälgimise 10 päeva jooksul. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja nakkusallikaks olevad loomad närilised või saastunud veekogud, võimaliku elukutsega seotud nakatumise, annab juhised deratisatsiooni tegemiseks ning toiduainete ja vee kaitsmiseks näriliste eest.

Loomade näriliste uriiniga saastunud esemed ja vahendid desinfitseeritakse või põletatakse. Sageli on vaja hävitada eluhoonetesse tunginud närilised. Vaktsineerimist Eestis ei kasutata. Puhangu korral rakendavad tervishoiutöötajad ja tervisekaitseametnikud eelnimetatud tõrjemeetmeid.

Haige hospitaliseeritakse nakkushaiglasse kliinilisel näidustusel. Tervishoiutöötaja korraldab sama levikufaktoriga seotud isikute arstliku jälgimise 21 päevaks. Listerioosi riskirühma kuuluvad looma- ja linnufarmide ning piimatööstuse töötajad, toidukäitlejad, veterinaartöötajad ja rasedad naised. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja nakkusallika, haigustekitajate levikufaktorid, haiguskahtlaste loomadega kokku puutunud isikud ja listeeriabakteri kandluse kahtlusega isikud ning suunab viimased tervishoiutöötaja juurde uuringute läbiviimiseks.

Listerioosi endeemilises piirkonnas keedetakse toorpiima 15 minutit. Listerioos võib levida uhise haiguse havitamine.

Puhangu tekkimisel on levikufaktoriteks toorpiim ja pastöriseerimata piimatooted, aedvili, pasteet ja kiirtoidud. Tervisekaitseametnik saadab kahtlased toiduained või toidud mikrobioloogilisele uuringule.

Toidukäitlejaid uuritakse bakterikandlusele.

Puhangu likvideerimisel on põhiline levikufaktoriks oleva toiduaine või toidu eemaldamine kasutusest ja levikufaktoriks olnud toiduainete kuumtöötlemine. Haige transporditakse haiglasse kiirabi- või eraautoga ning selleks ei kasutata ühistransporti. Vanemaid lapsi ravitakse sageli kodus. Perearsti korraldusel kodusel ravil olev haige isoleeritakse teistest pereliikmetest vähemalt kolmeks nädalaks juhul, kui ta ei saa antimikroobset ravi või päevase minimaalkestusega antibiootikumikuuri tegemisel vähemalt esimeseks 5—7 päevaks.

Kuni ühe aasta vanused lapsed tuleb hoida täielikult eemal läkaköhahaigest ja rangelt täita hügieenireegleid.

Haigega kontaktis olnud immuniseerimata või mittetäielikult immuniseeritud kuni 7 aasta vanused lapsed eemaldab perearst 21 päevaks lastekollektiivist, arvates viimasest kokkupuutest haigega.

Üle 7 aasta vanustele lastele ja täiskasvanutele kehtestab perearst 21 päevaks arstliku jälgimise, lubades neil jätkata töötamist või õppetööd. Lastekollektiivis käivad pisikukandjad isoleeritakse kodus seni, kuni nendelt kaks järjestikust, vähemalt tunnilise intervalliga ja mitte vähem kui 24 tundi pärast antimikroobse ravi lõppu võetud proovi on mikrobioloogiliselt negatiivsed.

Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu ja selgitab välja haigega suhelnud isikud. Kui haigega suhelnud isik on uhise haiguse havitamine, siis korraldab perearst tema vaktsineerimise. Alla 7 aasta vanustele kontaktsetele lastele, kes ei ole saanud neli doosi vaktsiini, manustatakse kiiresti üks doos läkaköha komponenti sisaldavat vaktsiini.

Haige lähikontaktsetele sõltumata nende vanusest soovitatakse teha päevane erütromütsiinikuur. Haige elu- ja töökohas samuti teistes viibimiskohtades desinfektsiooni ei tehta. Haige nina-neelueritised ja nendega saastunud esemed ning pinnad kahjutustatakse. Tähtsaimaks ennetusmeetmeks on laste ja noorukite vaktsineerimine läkaköha vastu riikliku immuniseerimiskava alusel. Puhangu ja epideemia tekkimisel tuleb kiirendatud korras vaktsineerida uhise haiguse havitamine kuuluvad nelja kuni kuue nädala vanused lapsed ning teine ja kolmas doos manustada nendele neljanädalaste vahedega.

Haige ei ole nakkusohtlik, kuid võib vajada hospitaliseerimist kliinilisel näidustusel. Tervishoiutöötajad ja tervisekaitseametnikud teavitavad elanikke puukborrelioosi looduskollete asukohtadest.

Püsielanikele ja puhkajatele soovitatakse kasutada repellente enne ohualale siirdumist. Sellega välditakse puugirünnet. Nahka tunginud puuk tuleb kiiresti eemaldada. Haige elukohas ei ole tõrjemeetmed vajalikud. Euroopas vaktsiin puudub. Haige hospitaliseeritakse nakkushaiglasse -osakonda. Olenevalt haige seisundist võib teda haiglasse transportida kiirabi- või eraautoga, sinna võib ta minna ka ühistranspordiga. Perearst ei isoleeri kontaktseid. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu ja selgitab välja haige nakatumise aja ja koha Eestis esineb ainult nn imporditud malaaria haigusjuhte.

Tuleb vältida malaariahaige verega kokkupuutumist. Malaaria riskipiirkondadesse sõitvad isikud peaksid eelnevalt läbi tegema kemoprofülaktilise ravikuuri, sest Eesti kodanike nakatumist malaariasse nendes riskipiirkondades esineb igal aastal.

Eestis ei esine kohalikku malaariat ja selle puhanguid. Haige transporditakse haiglasse ainult kiirabiautoga. Põhimõtteliselt ei ole haige ümbritsevatele ohtlik. Haige või haiguskahtlase isiku kontaktseid ei isoleerita.

Tervishoiutöötaja, kes annab abi looma poolt puretud inimesele, teavitab kohe kohalikku tervisekaitseosakonda kassi, koera või teiste kodu- ja metsloomade puremise ilastamise juhustest. Tervisekaitseosakond teavitab sellest kohalikku veterinaarteenistust, kes selgitab välja, kas loom oli vaktsineeritud marutaudi vastu või mitte ning informeerib sellest tervisekaitseosakonda. Viimane annab informatsiooni edasi inimesele meditsiiniabi andnud tervishoiutöötajale. Näidustuse olemasolul vaktsineerib tervishoiutöötaja kannatanut marutõve vastu.

Tervisekaitseametnik korraldab koos veterinaarteenistusega epidemioloogilise uuringu. Marutaudi kahtlusega looma jälgitakse neljateist päeva jooksul.

Tervisekaitseametnik keelab marutaudi kahtlusega või marutaudi haigestunud lehma toore piima tarvitamise ning lubab seda kasutada pärast keetmist.

Marutõve koldes desinfektsiooni ei tehta. Haige tarbeesemed, toidunõud, voodi- ja ihupesu tuleb läbi keeta, väheväärtuslikud esemed aga põletada. Ruume, kus haige viibis, on soovitatav puhastada desinfitseerivate omadustega puhastusvahenditega. Ainsaks efektiivseks uhise haiguse havitamine on puretud inimese vaktsineerimine marutõve kahtlusel. Ennetavas korras vaktsineeritakse marutõve riskirühma kuuluvaid inimesi veterinaartöötajad, farmitöölised, jahi- ja metsamehed jm.

Võimalikult kiiresti pärast loomahammustust tuleb manustada kannatanule marutõve immuunglobuliini ja vaktsiini. Marutõbi ei levi puhanguna. Haige hospitaliseeritakse kiirabi poolt. Haige hospitaliseerimiseks ühistransporti kasutada lubatud ei ole.

Kontaktseid ei isoleerita. Perearst kehtestab nende üle meditsiinilise jälgimise viie päeva jooksul. Epidemioloogilise uuringu teeb tervisekaitseametnik ja selgitab välja nakkusallika ja haige kontaktsed.

Soovitatav on ruumide niiske koristus. Ei tehta. Haigestumine võib esineda perekonniti. Haiget transporditakse kiirabi- või eraautoga; ta ei kasuta ühistransporti haiglasse minekuks.

Haige isoleerimine lõpetatakse 24 tundi pärast ravi alustamist.

1. Lindude haigused | Põllumajandus- ja Toiduamet
2. Nakkushaiguste tõrje nõuded – Riigi Teataja
3. Valu vedeliku sorme klastri liigeses
4. Hiinas puhkes veel teine tappev haigus, mis võib levida ka inimestele - Tervis
5. Prioonid – Vikipeedia
6. Haigused kõrrelistel heintaimedel - MES nõuandeteenistus

Haigete avastamisel korraldab pereast kiiresti nende saneerimise. Perearst kehtestab nende üle arstliku jälgimise 5 päevaks ja korraldab nende bakterioloogilise uuringu. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu ja selgitab välja nakkusallika. Kui on tegemist A- ja C-grupi meningokokkide poolt põhjustatud meningiidiga, organiseerib perearst kontaktsete vaktsineerimise. Perearst alustab kiiresti lähikontaktsetele antibiootikumravi, ootamata bakterioloogilise uuringu tulemust.

Kõigile kontaktsetele tehakse antibiootikumravi lastekollektiivides, lastekodudes ja suletud kollektiivides näiteks kaitseväeüksuses või vanglas.

Haigused kõrrelistel heintaimedel

Suletud kollektiivides on soovitatav kehtestada karantiin kümneks päevaks alates viimase haigusjuhu registreerimisest koos aktiivse arstliku jälgimisega. Bakterikandjad eemaldatakse kollektiivist ja allutatakse antimikroobsele ravile; kolm päeva pärast ravikuuri lõpetamist tehakse mikrobioloogiline uuring.

Bakterikandja lubatakse tagasi kollektiivi või tööle pärast ühekordset negatiivset mikrobioloogilise uuringu tulemust. Haige elukohas ja teistes viibimiskohtades desinfektsiooni ei tehta. Tähtis on ruumide niiske koristus ja tuulutamine.

Haige nina-neelueritised ja saastunud esemed ning pinnad kahjutustatakse.

Ajalugu[ muuda muuda lähteteksti ] Varem arvasid teadlased, et kõikidel teadaolevatel haigustekitajatel nagu näiteks bakteritelseentel ja viirustel on nukleiinhapped olemas. Radiatsioonibioloog Tikvah Alper ja füüsik J. Griffith oletasid, et avastatud haigustekitajad võivad olla valgud. Seda uudset hüpoteesi esialgu ei tunnustatud, kuid järgnevate aastakümnete jooksul tõestati, et nakkuslikud valgud on siiski olemas.

Inimesi immuniseeritakse epidemioloogilise näidustuse põhjal, mille määrab kindlaks tervisekaitseametnik. Saadaval on A, C, Uhise haiguse havitamine ja W serotüübi vastased vaktsiinid. Meningokokknakkus on kõrge kontagioossusega; inimeste vastuvõtlikkus sellele on suur. Puhangu algkriteeriumiks on viis haigusjuhtu keskmise suurusega kollektiivis ning epideemia tasemeks 15 haigusjuhtu elaniku kohta.

Puhangu korral pööravad tervishoiutöötajad esmatähelepanu uute haigusjuhtude varajasele avastamisele, nende kiirele isoleerimisele ja ravi alustamisele. Kui puhang tekkis üksikkollektiivis, tehakse kõikidele kontaktsetele kemoprofülaktilist ravi, eriti juhtudel, mil puhang on põhjustatud meningokoki sellise serotüübi poolt, mille vastu ei ole vaktsiini. Kui puhang on ulatusliku levikuga paljudes kollektiivides, vaktsineeritakse kõiki kollektiivi liikmeid.

MUMPS Haige transporditakse haiglasse kiirabi- või eraautoga; ta ei kasuta selleks ühistransporti. Perearst jätab haige kodusele ravile ning tema isoleerimine lõpetatakse üheksa päeva pärast haiguse algust. Perearst selgitab välja haigega kokku puutunud inimesed.

Kuni 10 aasta vanused lapsed, kes ei ole mumpsi põdenud või on vaktsineerimata, eemaldatakse lastekollektiivist 21 päevaks alates uhise haiguse havitamine kokkupuute päevast.

Lastel, kes on mumpsi põdenud või vaktsineeritud selle vastu ning on vanemad kui 10 aastat ja ka täiskasvanutel haigega suhtlemise piirangut ei ole. Tervisekaitseametnik teeb epidemioloogilise uuringu. Haige elukohas ja teistes viibimiskohtades desinfektsiooni ei korraldata.

Haige nina-neelueritised ja nendega saastunud esemed ning vahendid kahjutustatakse. Vajadusel korraldab perearst vaktsineerimata isikute immuniseerimise. Lapsi ja noorukeid vaktsineeritakse mumpsi vastu riikliku immuniseerimiskava alusel. Immuunsust mitteomavad riskirühma lapsed või täiskasvanud, eeskätt kontaktsed, vaktsineeritakse mumpsi vastu.

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Tervishoiutöötaja korraldab haige hospitaliseerimise kliinilisel näidustusel. Haige hospitaliseeritakse kiirabi- või eraautoga; selleks ei kasutata ühistransporti. Perearst korraldab kontaktsete arstliku jälgimise 20 päeva jooksul. Tähtis on käte pesemine. Epidemioloogilist uuringut ei tehta. Soovitatav on ruumide niiske koristus ning haige ja viirusekandja sülje ja ninaeritise ning sellega saastunud uhise haiguse havitamine ja vahendite kahjutustamine.

Eestis esineb haigus endeemiliselt. Haige hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel ning isoleerimist ta ei vaja. Teades haiguse esinemise looduskoldelisust, korraldab tervishoiutöötaja uuringu haiguse varajaseks avastamiseks ning uurib haigega samades oludes elavaid inimesi. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja nakkusallika, näriliste arvukuse ja leviareaali ning korraldab nende nakatatuse sihtuuringuid, nõustab ohupiirkonna elanikke vältimaks nakatumist.

Vältida kokkupuudet näriliste eritistega ja kuivanud eritiste tolmu sissehingamist. Kui uusi haigusjuhte ei ole esinenud neli nädalat pärast viimase haige avastamist, loetakse haiguskolle likvideerituks.

Õigusvastane tegu Õigusvastane on tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga.

Hiinas puhkes veel teine tappev haigus, mis võib levida ka inimestele

Hädakaitse 1 Tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Hädaseisund Tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust.

Kohustuste kollisioon Tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab uhise haiguse havitamine täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus.

Eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus 1 Tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Kohus võib sel juhul kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut. Süüpõhimõte 1 Isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi.

Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu.

Suuremat kahju tekitavad heintaimedele poolparasiitsed seened, mis evolutsiooni vältel pole kohastunud biotroofsele eluviisile Biotroofne parasitism — ei põhjusta peremehe surma; peremehe surma korral pole parasiit võimeline enam iseseisvalt edasi elama ning osa oma elutsüklist veedavad saproobina Saprotroof ehk saproob on organism, kes saab oma toitained osmoosi osmotroofia teel surnud orgaanilisest ainest mullas. Selliste seente hulka kuuluvad kõrreliste pruunlaiksuse, musttäpptõve, lumiseene, juuremädanike jt.

Süüvõime Isik on süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Tabandab ülemisi hingamisteid. Peiteperiood on päeva. Haigus kestab tavaliselt nädalat. Haigus on tavaliselt ägeda, mõnikord kroonilise kuluga. Krooniliselt haiged või kliiniliselt terved nakatanud linnud on haiguse reservuaariks.

Haigus on levinud peaaegu kõikjal maailmas. Ka Eestis on haigust diagnoositud. Pärilikud prioonhaigused esinevad eri rahvarühmades erineva sagedusega, sporaadilised juhud aga kõikjal umbes 1 juhtum miljoni elaniku kohta aastas. Prioonhaiguste kindlalt tõestatud nakkusjuhud on inimesel olnud harvad välja arvatud kurupuhang Uus-Guineal. Need nakkused on enamasti saadud silma sarvkesta siirdamisest, inimese hüpofüüsihormoonide manustamisest või ajju viidud EEG -elektroodide kaudu.

Loomadel esinevad järgmised prioonhaigused: kraapimistõbi scrapie — lammaste ja kitsede kratsimistõbi; hullulehmatõbi ehk veiste käsnjas ajuhaigus bovine spongiform encephalopathy, BSE — teadaolev Lisaks on olemas haigused ja seisundid, mis kaasnevad ka normaalse PrPC-vormis valgu liigse avaldumisega.

Nende uhise haiguse havitamine kuuluvad näiteks perifeerne neuropaatia ja müopaatia vormid. Haigestunud organismis ei teki antikehi priooni vastu. Kuna prioonvalgud tunduvad justkui nagu organismile omased valgud, siis immuunvastust ei kujune.

Haiguse peiteaeg on väga pikk, olenevalt liigist ja nakatumise teest mitmest kuust 10 aastani. Äärmisel juhul tulevad sümptomid esile 40 aastat pärast nakatumist.

Prioonhaigused võib üle kanda surnud või haigestunud indiviidi ajukudede või nende ekstraktide manustamisega suukaudselt, verre või ajju.

Kõige infektsioossemad on pea - ja seljaajulümfoidsed organid peamiselt põrn ja soolestikukude. Eksperimentaalselt ei ole kinnitust leidnud haiguse levik lihaskoe, vere ja piima kaudu. Kuid Eestis verd loovutada prioonhaiguse, selle kahtluse, peres esinemise, käbikehast pärit ravimite tarbimise puhul ei tohi.

• Valu ja kraapimisliigendid
• Karistusseadustik – Riigi Teataja
• HORISONT - inimene, loodus, universum
• Kui ta kohale jõuab, antakse talle ehk lõpus sõna.
• Ravi kohre inimestel