Valus uhine isegi siis kui istute

Võib küll öelda, et ilma nendeta teatud aju ja närvisüsteemi seisundeid kui nende põhjuseid ei oleks, kuid see ei tähenda, et vaimunähtused oleksid tarvilikud kehalise käitumise jaoks, sest see käitumine võiks vabalt olla teiste kehaliste seisundite tagajärg ja peab igal juhul olema mingite kehaliste seisundite tagajärg. Ja kui meil on vedanud ja me ei ole kibestunud ja kalestunud, sest nii paljut polnud võimalik meie oma parema äratundmise järgi teha, siis — jah, siis on meil kogunenud nii mõndagi, mida jagada. Õpitakse aja jooksul sedagi, kuidas sellega toime tulla Ma ei peaks seda oma teoks ka siis, kui ma teadvustaksin neid tingimusi või impulsse minus, mis seda põhjustavad.

Arvamus Väärtused ja sõbrad, kellega koos oleme siiani jõudnud, on meie jaoks hädatarvilised ka siis, kui avastame uusi võimalusi. Täna väärib see kordamist. Demokraatiast ja vabadustest ei saa kunagi rääkida liiga palju, nii nagu demokraatiat ja vabadust ennast ei saa olla kunagi liiga palju, ütles president Kersti Kaljulaid iseseisvuse taastamise Apell nõudis Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ja õigustühisteks kuulutamist.

Märgukiri oli ajastatud pakti Muidugi oli kõigile allakirjutanutele täiesti selge, et ohutum ja muretum olnuks vaikida. Aga Balti riigid olid okupeeritud ja keegi pidi ikkagi näitama, et ka siin, raudse eesriide taga ja pealtnäha sumbunud leppimises, loetakse ikkagi aega — 40 aastat Molotovist ja Ribbentropist. Pea 40 aastat okupatsiooni.

Ja keegi ikkagi kuulis, pani tähele, võttis selle väikese sädeme, mis näitas — Balti riigid ei ole leppinud, unustanud, alla andnud.

Lucinda Riley “ARMASTUSKIRI”

Ja puhus sellest leegi. Aeg pärast Balti apelli avalikustamist oli vabadusvõitlejatele ränk. Mart Niklus arreteeriti Mõlemad mehed vabanesid Aasta pärast Balti apelli nägi ilmavalgust 40 kiri, mille autorid samuti ei kasutanud neile kui lugupeetud inimestele kättesaadavat võimalust mitte riskida.

Järgnenud repressioonid jäid nõrgemaks.

Alkoholi lapsed - Levila

Kümme aastat peale Balti apelli oli kartmatuid nii palju, et saime seista kõik koos Balti ketis. Me tahtsime ära, välja, minema. Õigemini, tagasi Euroopasse.

Kas meid oodati sinna? Nii ja naa. Euroopa Parlamendis õnnestus Balti apellile tuginev resolutsioon vastu võtta. Teised rahvusvahelised organisatsioonid jäid oma reaktsioonides reaalpoliitika raamidesse.

President Ronald Reagan kuulutas välja Balti vabaduse päeva. Nõukogude Liidu lagunemise järel oli rahvusvaheline õhkkond Balti riikidele soodne. Seda õhkkonda aitas kahtlemata kujundada Balti apell ja sellele järgnev. Kui me tahtsime tagasi Euroopasse, siis mida me päriselt tahtsime?

Vabadust tahtsime. Õigust minna ja tulla, õigust avameelselt oma mõtetest ja tunnetest rääkida. Õigust hirmuta elada, aga seejuures mitte vaikida. Õigust valida eluteed, mida ei piira kohustus vaikida, kui tahetakse "kuhugile jõuda".

Õigust valida ametit, arvestamata vajadusega astuda parteisse, ühte ja ainsasse. Õigust valida vabalt mitmete erinevate poliitiliste tõekspidamiste vahel. Lõpuks — lihtsalt õigust käia poes ja vahetada oma tööga teenitud raha kauba vastu Eestis ja mujal, sabas seismata, ostulube taotlemata. Majanduslikku mahajäämust, mille okupatsioon oli põhjustanud, ei saanud üleöö likvideerida.

Aga oma vabadused saime kätte kohe. Mida me ootame oma riigilt nüüd? Ikka sedasama — vabadust. Võimalust kartmatult kõndida tänavail. Öelda välja oma valus uhine isegi siis kui istute. Armastada, keda soovime.

Euroopa Parlamendi Sahharovi auhinna võlu ja valu

Õigust minna ja tulla, tulla koos armsaks saanud, aga teisest kultuurist sõpradega, mujal loodud suhetest sündinud ja teise nahatooniga lastega. Vabadust ette võtta ja sanatooriumi polved valulikud tuge neis ettevõtmistes.

Vabadust väljendada oma mõtteid ja arvamusi. Ka riigiameteis, kartmata repressioone. Mida me peale vabaduse veel oma riigilt ootame? Tuge ja lootust, kui elu meile keskmisest raskema koorma on kanda andnud.

Puudega lähedase. Erivajadusega lapse. Teeraja kaotanud teismelise. Ahistava töö- või koduse suhte. Me ootame muuhulgas oma riigilt kindlustunnet üle elukaare, riigi poolt antud pikaajaliste lubaduste kehtivust isegi siis, kui nende realiseerimise aeg jääb aastakümnete taha. Enn Tarto, Mart Niklus, Endel Ratas ja Erik Udam võtsid isikliku riski ja valus uhine isegi siis kui istute, et tõenäoliselt kaotavad nad selle vähesegi, mis tollal "normaalsele" inimesele kättesaadav oli.

Tema tulek on ajast sõltumatu - ta siseneb aega. Paljudel on tema tulekust palju rõõmu! Kui ta lööb lahti oma suurukesed silmad, siis särab sealt vastu vääramatu elusäde - Jumala DNA - ja meie, suured, hakkame taipama, mida Pühakiri ütleb, et inimene Jumala näo järgi loodud on. Palju hoolt ja tähelepanu tema nõuab, sest õigupoolest sünnime ju kõik siia ilma enneaegsetena. Läheb veel palju aega enne, kui ta ise midagi märkama ja meelde jätma hakkab.

Sest nad ei tahtnud olla "normaalsed". Kui palju lihtsam olnuks taluda, kui tulevik oleks aimunud. Aga tulevik oli teadmata. Tume tõenäolisemalt kui hele.

Ent nad tegid, mida oli sel hetkel vaja. Ei vaikinud. Ei elanud "nagu normaalsed" inimesed, kedagi ärritamata. Ei aktsepteerinud, et vabaduseta saab olla õnne.

• Kohre koe liigeste regenereerimine
• Sissejuhatus[ muuda muuda lähteteksti ] Mõnikord öeldakse, et igaühel on filosoofia ja igaühel on metafüüsilised vaated.
• Lucinda Riley "ARMASTUSKIRI" | Varrak
• Euroopa Parlamendi Sahharovi auhinna võlu ja valu – Diplomaatia
• Sustav bursi haigus
• Suki polvede sees
• Vilja Kiislervabakutseline ajakirjanik ja kriitik Andrei Hvostov.
• Kersti Kaljulaid: demokraatiat ja vabadust ei saa olla kunagi liiga palju | Arvamus | ERR

Aeg teeb oma töö. Aga mõnikord on ajaloo meenutamine neetult vajalik, kuigi ka neetult valus.

Välis-Eesti filmipärandi kogumisaktsioon

Seda peab tegema eriti siis, kui saavutatud unistus hakkab tunduma enesestmõistetav. See unistus oli meie vabadus. Mis on üldse vabadus? Me tunneme seda euroopaliku kultuuriruumina, transatlantilise väärtusruumina, Põhjamaade solidaarsusena, Balti koostööna — paljude formaalsete ja vähem formaalsete sidemetena.

Ja üks esimesi niite ses õrnas mustris, mis tänaseks juba 15 aastat täielikult arvestab ka meie huvidega, kooti Eesti on väike ja sõltub sellest haprast mustrist. Aga mitte ainult — ka meil on oma vastutus. Meiegi otsustest sõltub kindlasti, milline on Euroopa tulevik, demokraatlikke vabadusi austavate riikide roll ja mõju maailmas; isegi see, kas ja kuidas suudab inimene kliimamuutustega toime tulla ja nende süvenemist ära hoida.

Me oleme otsustajate laua taga. Igaüks, kes istub nende laudade valus uhine isegi siis kui istute Eesti sildi taga või Euroopa Parlamendis Eestile eraldatud kohal, vastutab demokraatliku maailma tuleviku eest ja Eesti koha eest selles maailmas. Vastutab iga oma sõnaga, vastutab iga oma hääletusega. Muidugi vastutab igaüks samamoodi siin, kodus — parlamendi suures saalis ja komisjoni arutelul, kohalikus volikogus, Vabariigi Valitsuse istungil.

Isegi kui alati käega kärbsepesa ei tee, võib suuga tehtud suure linna mõju olla märkimisväärne. Me ei tea, millisest eksimusest võiks alata pöördumatu muutus, mis muudab tasakaalu väärtuste ja õiguste usku ja toore jõu usku poolte vahel. Me ei valus uhine isegi siis kui istute, millise otsuse edasilükkamise tulemusena jõuavad kliimamuutused kriitilisse punkti, millest edasi ei saa säilitada inimesele elamiseks sobivat planeeti. Aga me teame, et Eesti on nende otsuste tegijate hulgas.

JALKA | põikpäine Andre Frolov: kui lähen üle piiri, siis palun vabandust

Me vastutame. Enda ja teiste eest. Nii pika tee oleme tulnud alates Täna loodavad teised meile. Meile loodavad ukrainlased, et kasutaksime oma kohta rahvusvahelistes institutsioonides Ida-Ukraina ja Krimmi pildil hoidmiseks.

Metaphysics

Grusiinid, et aitaksime külmunud konfliktidel mitte muutuda unustatud konfliktideks. Vaikse ookeani saareriigid, et aitaksime kuulutada — kliimamuutused on massihävitusrelv, küll aeglase toimega, aga terveid rahvaid hävitav genotsiid.

Muudatus on olnud kiire, võib-olla on meil veel raske tajuda oma vastutust maailma ees. Ikka veel tundub, et meist ei sõltu kuigi palju selle maailma hoidmises, mis Eesti iseseisvat ja demokraatlikku arengut toetab.

Meie justkui ei saa peatada kliimamuutusi, lõpetada maailma veriseid konflikte või seista rahvusvahelisel õigusel tugineva maailmakorra eest.

Teised teevad, teised saavad, mina mitte midagi, nagu tavatses öelda mu vanaema.