Polveliidete valu tottu kui ravida.

Soovitan broneerida aeg pediaatrile, kellega siis edasised käitumised kokku lepitud. See kujundab sinu suhtumist naistesse,sa mõtled ainult enda peale ja sellele,et saada rahuldust. Menstruatsioon on alati olnud mingi aja stabiilne ja siis jällle muutub ja siis on see muutus mingi aja ja siis jällle muutub. Töötanud aastaid ehituspoes,kus sai ikka palju raskeid kaupu tõstetud Vaevlen juba ligi 3 kuud arusaamatu probleemi käes: seljas ja õlgadel - sügelus, torkimine, aegajalt kuuma- või kangestustunne.

Probleem on ilmselt kahepoolne: ortopeedid pole seda küsimust endale teadvustanud ja perearstid ei oska alati kindlaks määrata häda täpset põhjust, mistõttu ravi jääb ebamääraseks ja üldiseks.

Selle tõestuseks on polikliinikust ortopeedi juurde sattunud patsientide diagnoosid, milleks on enamasti kas neuroloogide määratud kaelaradikuliit või perearstide konstateeritud periartriit. Sageli pole haige õlga põhjalikult uuritud.

Nõuanded teemal: Reumatoloogia

Diagnoos pannakse röntgeniülesvõtte järgi: kui kaelalülides esineb mingeid muutusi, siis diagnoositakse kaelaradikuliit, vastasel korral aga periartriit. Viimatinimetatu on ortopeedi jaoks liiga üldine mõiste, polveliidete valu tottu kui ravida ei kasutata meditsiinialses kirjanduses enam seda terminit.

Liigutusteraapia on tähtsaim Kõige rohkem esineb kahte tüüpi õlahädasid: nn. Esimene on õlaliigese õla liikuvuse järkjärguline vähenemine kapsliliidete tagajärjel, mida tuleb sagedasti ette keskealistel naistel. Algstaadiumis esineb valu, millele järgneb liikuvuse piiratus.

Kuidas hoida vererõhk kontrolli all?

Valu tõttu sageli tehtav soojendusravi annab ägedal juhul vastupidise efekti. Peamine ravi on liigutusteraapia, kuid vältida tuleb äkilisi liigutusi. Patsient vajab peamiselt passiivset liigutusteraapiat - patsiendi õlaga võimleb spetsialist.

Kuna ravi on pikaajaline, siis peaks patsient lühikese intensiivse ravikuuri asemel tegema läbi pikemaajalise liigutusteraapia. Valu puhul on soovitatav tarvitada mittesteroidseid põletikuvastaseid preparaate, raskematel juhtudel tehakse liigesesiseseid hormoonsüste.

Mis saab edasi ?

Näidustatud on ka liigese liikuvuse parandamine narkoosis ja artroskoopia, kuid nimetatud protseduuridega tuleb olla väga ettevaatlik. Puudub järelravi Impingementsündroomi mõiste on võetud kasutusele viimasel kümnendil ja on kõige sobilikum nn. Impingement ehk kitsenemine kas kõõluse- lihase- või limapaunapõletik, luulised muutused jne.

Ortopeed peab selgitama välja valu otsese põhjustaja ja sellest johtuvalt ka ravima. Taas tuleb rõhutada liigutusravi tähtsust, samaaegselt võib tarvitada ka mittesteroidseid valuvaigisteid.

Eelnevas postituses mainisin erinevaid lähenemisi — operatiivseid ja konservatiivseid ning mõningaid kriteeriumeid otsustamiseks nagu rebendi asukoht, sümptomaatika, vanus ning iseseisva paranemise potentsiaal. Oluline oleks ka enne operatsioonile minemist omada üldist arusaama edasisest paranemisest. Reeglina võtab täielik paranemine aega kuud, olenevalt, kas tegemist on ainult meniski vigastusega või on kaasatud ka teisi struktuure. Samuti on paranemine suhteline mõiste, see oleneb tugevalt mis tasemel aktiivsuse juurde inimene soovib naasta.

Impingementsündroomi ravitakse operatsioonide, valuvaigistavate blokaadide või hormoonsüstidega, kuid tihti pöörduvad patsiendid peagi samade kaebustega arsti juurde tagasi. Põhjus peitub järelravis, õigemini selle puudumises.

Pärast meniskektoomiat

Seetõttu tuleks kasutada mõlemat ravimeetodit, nii ortopeedilist kui ka liigutusravi, kompleksselt. Tõenäoliselt toimib lähitulevikus meilgi sama süsteem, mis arenenud riikides - õlahädadega patsiente võtavad koos vastu nii ortopeed kui ka taastusravi arst. Artikli autor on Mustamäe haigla ortopeed.